Jonn kandis vilja. Eesti 200 suutis muljuda konkurentsiseaduse ettevõtjatele soodsamaks

Nagu Isamaa eelmises valitsuses, on Eesti 200 praeguses seisnud vastu justiitsministeeriumi pakutud eelnõule, mis annaks konkurentsiametile õiguse teha suuri trahve. Eelnõu tehaksegi nüüd ringi.

23. novembri valitsuse istung. Peaminister Kaja Kallas on kinnitanud päevakorra, kus ühe punktina ka konkurentsiseadus. Valitsuse istungil võtab ta selle aga Eesti 200 esimehe ja välisministri Margus Tsahkna soovil päevakorrast välja.
7. detsembri istung. Taas on konkurentsiseadus päevakorras, aga võetakse uuesti välja.
4. jaanuari istung. Konkurentsiseadus on päevakorras, aga võetakse välja.
11. jaanuari istung. Konkurentsiseadus on päevakorras, aga võetakse välja.
18. jaanuari istung. Konkurentsiseadus on päevakorras, aga võetakse välja.
25. jaanuari istung. Konkurentsiseadus on päevakorras, aga võetakse välja.
Mis siin õieti toimub?

Ühe lausega – Eesti 200 lihtsalt ei ole tahtnud sellist konkurentsiseadust, nagu soovib Reformierakonna liikmest Kalle Laaneti juhitav justiitsministeerium. Ja pole tahtnud seda juba selle valitsuse algusest saati.
Kuude kaupa loksutamist on praeguseks jõudnud nii kaugele, et kompromiss paistab lähedal. Aga valitsuse heakskiitu eelnõule endiselt ei ole. Sellest polekski ju midagi, kui ainult Eestil poleks tiksumas krõbedat trahvi.
Konkurentsiseaduse muutmist nõuab euroliidu direktiiv ja Eesti on selle ülevõtmisega ammu hiljaks jäänud. Praegu maksab kahe võimuliitlase saagimine eelnõu kallal riigile umbes 600 eurot päevas. Ja kui kokkulepet ei peaks ikkagi tulema ning vägikaikavedu jätkub kevadeni, siis edasi juba üle 5000 euro päevas.
Trahv tiksub suuremaks seni, kuni hilinenud seadus on riigikogus vastu võetud. Reformierakondlastele käis Eesti 200 vastupunnimine vahepeal juba nii palju närvidele, et valitsuskabinetis arutati trahvi kirjutamist Tsahkna juhitava välisministeeriumi arvele.
Eesti 200 on aga jäänud endale kindlaks ja saavutanud nüüd olukorra, kus nad ei saa küll kõike soovitut, aga oravad astuvad siiski sammu tagasi. Senitoimunu põhjal ei saa kokkuleppes siiski kindel olla enne, kui valitsus on eelnõu konsensuslikult heaks kiitnud.

Eesti 200 võitlust veab Liisa Pakosta. Ta ei kuulu valitsusse, vaid on riigikogus ELi asjade komisjoni juht ja õiguskomisjoni liige. „Mul on eri ministritega praegu läbirääkimistes üle kümne erineva euroõiguse eelnõu, sest kiired asjad räägitaksegi vastava ministriga läbi enne eelnõu riigikokku jõudmist. See on norm, mitte erand,“ selgitab ta oma rolli.
Eesti 200 senise vastuseisu põhjused justiitsministeeriumi pakutud konkurentsiseaduse eelnõule on olnud põhimõttelised ja juriidilised. Täpselt nagu olid ka Isamaa erakonna põhjused hoida eelnõu tagasi eelmises valitsuses.
Toona justiitsministeeriumis ohje hoidnud Isamaa minister Lea Danilson-Järg ei eita, et Isamaale see eelnõu toona ei sobinud. Sisuliselt samal kujul on justiitsministeerium proovinud eelnõu seaduseks suruda ka praeguses valitsuses.
Põhjused, miks justiitsministeeriumi ametnike pakutud kavand konkurentsiseadusest ei sobinud siis Isamaale ega ole sobinud nüüd Eesti 200-le, on sisuliselt identsed.
Olgu kohe öeldud, et mõlemast parteist rõhutatakse, kuidas nad ei taha midagi rohkem kui paremat konkurentsiolukorda Eesti turul ning keegi direktiivi ülevõtmisega ei venita. „Isamaa ja mina absoluutselt toetame konkurentsi parandamist,“ ütleb Danilson-Järg.

„Mitte midagi ei seisa kuidagi meie taga kinni, oleme muudkui kiiruse huvides eelnõu variante pakkunud,“ ütleb Liisa Pakosta. „Äsja saime kokkuleppele, et justiitsministeerium nüüd lõpuks esitab eelnõu teksti koos trahvide määramisega kohtus, siis saab selle asjaga vast ka ühele poole.“

Ei sobi Isamaale, ei sobi Eesti 200-le
Isamaale toona ja Eesti 200-le nüüd ei ole sobinud, et uus seadus looks Eestis täiesti uue menetlusliigi ning annaks konkurentsiametile õiguse määrata ise hiigelsuuri trahve.
Euroopa Komisjon on ammu märganud, et Eesti (ja veel mõnede riikide) konkurentsiametid on nende keeles „alajõustatud“. Ehk siis maakeeli üsna hambutud. Aga mitte enda süül, seadused lihtsalt ei luba rohkemat.
Eesti on üks neid riike, kus konkurentsiasju uuritakse väärteomenetluses. See on kurnav protsess – aeglane, palju bürokraatiat ja tõendamiskohustust ning kohtu vahet saalimist. Mitmetes riikides toimetatakse konkurentsi küsimusi aga haldusmenetluses palju ladusamalt, kiiremini ja efektiivsemalt.
Justiitsministeerium tahaks nüüd luua täiesti uue menetlusliigi. See oleks n-ö hübriid haldus- ja väärteomenetlusest, kus konkurentsiamet saaks ise selliseks menetlejaks, kes saab teha trahve.
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsleri Heddi Lutteruse sõnul nõuab direktiiv, et konkurentsiasutustel oleks see õigus kas oma menetluses või taotleda trahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus.
„Seega luuakse uus, just nende rikkumiste jaoks mõeldud ühendmenetlus, mis liidab haldusmenetluse ja karistamise,“ ütleb ta justiitsministeeriumi pakutud lahenduse kohta. „See hoiab kokku riigi ja ettevõtete ressursse – kahtlustatava ettevõtja suhtes käib vaid üks menetlus, mis on ettevõtjale selgem ja vähem koormavam.“

Lutterus kinnitab, et uus menetlus hakkab olema tõhusam, sest selle uurimismeetmed on välja töötatud spetsiifiliselt konkurentsiõiguse rikkumiste uurimiseks.
Aga sellega on üks suur probleem – vähemalt ettevõtjate, mitmete juristide ning ka Isamaa ja Eesti 200 poliitikute arvates.
Endise ministri Danilson-Järgi sõnul andnuks toonane versioon eelnõust ametnikele ulatuslikud volitused firmade tegevusse sekkuda. „Inimeste põhiõiguste pool pole nii hästi kaitstud,“ leiab ta. „Trahvid oleks kolossaalsed.“
Kui konkurentsiamet ise uurib ja ise määrab trahve, ei saa välistada, et juba alustatud uurimisega püütakse, nui neljaks, trahvini jõuda. Ja selleks pressitakse ettevõtet niikaua, kuni too annab välja midagi, mis trahvi tegemiseks kõlbab.
Sellist enesesüüstamise ohtu on Pakosta pidanud eelnõu suureks probleemiks. „Inimene soovib oma tööd edukalt teha ja kui ta uurib mingit asja, võib hõlpsalt tekkida kiusatus näidata oma uurimise edukust ja lõpetada uurimine ikkagi karistamisega,“ selgitab Pakosta. „Selle inimliku soovi kõrval on teine [ettevõtja] inimlik soov mitte saada karistatud ilmaasjata.“ Ta kinnitab, et ka selles on koalitsioonis nüüd lõpuks saavutatud kokkulepe.
Heddi Lutterus justiitsministeeriumist ütleb, et enesesüüstamise ohtu pole eelnõus olnud. „See privileeg on põhiseaduslik õigus ja see ei muutu,“ kinnitab ta. Ettevõtjat ei saa tema sõnul kohustada andma vastuseid, mida saaks võtta kui süü ülestunnistamist. „Ettevõtet ei tohi kohustada tunnistama, et ta on keelatud teo toime pannud. Selle tõendamise kohustus on konkurentsiametil,“ seletab Lutterus.
Seni pole Pakosta näinud põhjust, miks oleks vaja luua uut tüüpi menetlus, kui väärteo korras saab asju uurida küll – konkurentsiamet kogub tõendid ja kohus otsustab siis, kas midagi rikuti ja mis on sel juhul karistus.
„Koalitsioonis on kokkulepe, et trahvid määrab kohus,“ kinnitab ta. „Eestis on lihtsalt nii olnud, et halduskohus kaitseb inimesi riigi eest, mitte ei karista, ja trahve määrab maakohus, näiteks ka andmekaitses ja finantssektoris. See oleks lihtne, selge, direktiivikohane ja kiire lahendus, aga saab ka teha keerulisemalt. Justiitsministeerium nüüd kirjutabki eelnõusse uue lahenduse, et trahvid määrab halduskohus, ja seda eelnõu me ootame.“
Pakosta kinnitab, et Eesti 200 pole pikaaegset võitlust eelnõu ringitegemiseks lihtsalt lambist alustanud. Erakonna poole on pöördunud paljud ettevõtjad ja neid esindavad organisatsioonid.
„Eesti 200 on kohtunud selle eelnõu teemal suuremate ettevõtlusorganisatsioonidega, mis ühendavad sadu Eesti ettevõtteid, kes on saatnud kirjalikult oma mured,“ ütleb ta. „Viimati on ka meedias esinenud Ehitusettevõtjate Liit, Taristuehituse Liit ja Oleg Gross, aga ka mitmed selle teema ekspertidest juristid, kes – nagu meiegi – on mures tõhusa konkurentsiõiguse jõustamise pärast.“

Ainult õilsad eesmärgid
Erakordselt jõuliselt lükkab Pakosta tagasi pisikesedki kahtlused, et Eesti 200 esindaks selles võitluses mingeid kindlaid ettevõtteid. „Täiesti vale ja laimav on ka eeldus mingite üksikute ettevõtete huvide eest seismisest, see on täiesti lubamatu ja põhjendamatu sildistamine,“ ütleb ta.

Pakosta sõnul puudutab eelnõu nii suurfirmasid kui FIEsid, kõigil on teoreetiline võimalus sõlmida konkurentsi rikkuvaid leppeid. Ta toob lihtsustatud näite: mõni Eesti väiketootja võib leppida kas või suuliselt oma edasimüüjaga kokku, et too ei müüks tema moosi edasi odavamalt, kui on selle väiketootja arvates õiglane hind. „Ja see on karistatav,“ toob Pakosta näite, kuidas ka pisikesed saavad reegleid rikkuda.
Heddi Lutterus tõdeb sama – teoorias on kõik võimalik -, aga… „Praktikas on vähetõenäoline, et FIE või väikeettevõte suudaks oma tegevusega konkurentsi moonutada,“ sõnab ta.
Pakosta seevastu leiab, et just seni ministeeriumi poolt pakutud eelnõu aitaks neidsamu suuri. „Ehitusja taristuettevõtete jaoks oleks surmahoop, kui nende töötajad jäävad ekslikult määratud trahvi tõttu töötuks, sest vaidluste ajal ei saaks ettevõte riigihangetel osaleda,“ ütleb Pakosta. „Seetõttu on koalitsioon ühel meelel kohtulikus kontrollis – asi on seisnud selle eelnõusse vormistamise taga.“
Niisiis pole Reformierakonna juhitav justiitsministeerium seni tahtnud tulla Eesti 200 soovidele vastu nii palju, kui nood sooviksid, ja vastupidi.

Veel nädal-paar tagasi paistis eelnõu valitsuse päevakorda ilmumise ja sealt jälle kadumise pinnalt, et valitsuses kisub hääletuse poole.
Seda välditakse Eesti valitsustes kui tuld. Tavaks on võtta kõik otsused vastu konsensuslikult. See on ka loogiline – kui ühiselt koalitsiooni teinud poliitikud hakkavad hääletama, pole enamasti valitsuse lagunemine enam kaugel.
Kuna peaministril on ainsana õigus valitsuse päevakorda kinnitada ja ainsana õigus seda pärast kinnitamist muuta, tuleks Kallasel lihtsalt viimast enam mitte teha ja konkurentsiseaduse muutmine jõuakski valitsuse lauale. Aga siis tuleks konsensuse puudumisel hääletada. Seni on Kallas Eesti 200-le vastu tulnud.
Aga Pakosta vastused viitavad, et valitsuses ollakse siiski jõudmas kokkuleppele.
Selle sisu on lühidalt järgmine: luuakse haldusmenetluse erivorm ja trahvide otsustamine jääb kohtule. Mõned tööriistad saab konkurentsiamet endale juurde, et teha kontrolli, kas kuskil on konkurentsi rikkumist, ja näiteks ka õiguse korraldada kohtu loaga läbiotsimisi.
Sellest paistab Eesti 200-le koos kõigi eelnõus seni tehtud muudatustega piisavat. Reformierakond näib olevat leppinud, et trahvimise õigust konkurentsiamet ei saa.
Aga kuni eelnõu pole seaduseks saanud, jookseb arvestuslik trahv üle võtmata direktiivi eest muidugi edasi.


“Kui konkurentsiamet ise uurib ja ise määrab trahve, ei saa välistada, et juba alustatud uurimisega püütakse, nui neljaks, trahvini jõuda.”

“Eesti 200 senise vastuseisu põhjused on olnud põhimõttelised ja juriidilised. Täpselt nagu olid ka Isamaa erakonna põhjused hoida eelnõu tagasi eelmises valitsuses.”

DÜNAAMILINE DUO: Liisa Pakosta ja Margus Tsahkna pole lasknud end häirida aina suuremaks tiksuvast trahvist Eestile ja on nõudnud konkurentsiseaduse eelnõu tuunimist Eesti 200le sobivamaks. Foto Sven Arbet TOETAME, AGA: Endine justiitsminister Lea Danilson-Järg Isamaast kinnitab, et erakond on igati tugevama konkurentsijärelevalve poolt. Foto Ilmar Saabas TAVATU LÜKE: Endine konkurentsivaldkonna advokaat, praegune peaminister Kaja Kallas on konkurentsiseadust muutvat eelnõu valitsuse päevakorda kinnitanud juba kuus korda. Ja sama palju kordi seda sealt ka välja võtnud. Foto Andres Putting TRAHV JOOKSEB: Margus Tsahkna juhitav erakond on nõudnud konkurentsiseaduse eelnõu ümbertegemist, kuigi trahv direktiivi ülevõtmisega hilinemise eest jookseb juba pikka aega. Foto Sven Arbet

Urmas Jaagant

Eesti Ekspress 07.02.2024