Info ligipääsetavuse kõne riigikogus

Aitäh! Lubage mul teha üleskutse seoses informatsioonile ligipääsetavusega. Alustuseks selgitan, millest jutt käib. Demokraatias päriselt osalemiseks on vajalik, et inimesed saaksid asjast aru, sõltumata oma taustast, senistest teadmistest, koolist, kus on õpitud, sõltumata oma erialast, sõltumata haridustasemest. Et inimesed, Eesti kodanikud saaksid asjast aru ka siis, kui eesti keel ei ole nende emakeel. Et inimene saaks aru ka siis, kui tal on kerge puue – nõndamoodi, et keerulisema teksti mõistmine tekitab talle puudest tulenevalt ületamatuid raskusi. Nii nagu praegu näib tekitavat mõnele ületamatuid raskusi ettekandja mittesegamine. Aitäh! 

Informatsiooni ligipääsetavus, nagu juba aru saate, on seega väga lai teema. Viipekeelne tõlge teeb informatsiooni ligipääsetavaks konverentsil näiteks neile, kes ei kuule suulist teksti hästi. Teksti ettelugemine arvutist või ka arvuti või mobiiltelefoni poolt teeb kirjaliku teabe ligipääsetavaks neile, kes ei näe. Need on vast informatsiooni ligipääsetavuse näited, millega loodetavasti juba igaüks oskab suhestuda. Ja igaüks saab aru, et kui konverentsil inimene ei kuule, siis ta ei saa teada, mida räägiti. Sellest me saame kõik aru. Informatsiooni ligipääsetavuse [probleemiga] on inimesed laialdaselt kokku puutunud ka siis, kui mõne asja lugemiseks näiteks arvutiekraanil pole tarkvara ühildumist. IT-sektorile on informatsiooni ligipääsetavuse tagamine olnud seetõttu väga oluline eesmärk ja loodetavasti on edaspidigi. 

Aga kõige selle kõrval on veel üks oluline informatsiooni ligipääsetavuse aspekt ja see puudutab otseselt Riigikogu tööd. Euroopa Liidu asjade komisjonis näiteks töötame me hoolega läbi üsna keerulisi ja mõnikord ka pakse materjale kõikvõimalikest valdkondadest. Neid läbi lugedes avastavad ka väga kõrgelt haritud inimesed, kes istuvad iga nädal kaks pikka koosolekut nende materjalide üle arutledes, et osast erialaterminitest puudub täpsem arusaam. Näiteks täna just lõppenud ELAK-i koosolekul läks osa aega selle peale, et üle küsida, mida üks või teine keeruliselt sõnastatud lause tegelikkuses tähendab. Kuidas me siis eeldame, et nende teemade puhul saaksid olla päriselt kaasatud inimesed, kes igapäevaselt teevad hoopis muid asju? 

Informatsiooni ligipääsetavus tähendab lihtsas eesti keeles kokkuvõtet inimesele, kes pole varem teemaga või küsimusega kursis olnud ja kes ei tunne erialaterminoloogiat ega ole kodus ka tehniliste määratluste puhul. Ehkki informatsiooni ligipääsetavuse nõue on nõudena seotud mõne kognitiivse eripäraga inimestele asjast arusaamise võimaldamisel, olgem ausad, kõik inimesed ei saa kõikidest Euroopa Liidu materjalide kõikidest lehekülgedest ühtviisi selgelt aru. Mõnikord on akronüümide hulk juba nii suur – akronüüm muuseas tähendab tähelühendit –, laused nii keerulised ja võõrsõnarohked ja väljendusviis kenitlevalt kantseliitlik, et ka täiesti keskmisel mõistlikul inimesel on arusaamisega raskusi. Ilusamatel hetkedel pean ka ennast keskmiseks mõistlikuks inimeseks ja tunnistan ausalt: ka minul on mõnikord arusaamisega raskusi. Aga kui asjast aru ei saa, siis tegelikult pole ju tagatud informatsioonile ligipääsetavus. 

Seega on vaja selleks, et informatsiooni ligipääsetavus oleks ka päriselt tagatud, teha vähegi keerulisematest asjadest lihtsas keeles kokkuvõte. See oleks vähim, mida teha tuleks. Keelelihtsust saab testida alustades sellest, kas jutt on arusaadav esimesele tänaval juhuslikult vastu tulnud kuuenda klassi poisile. Siin ei ole tegemist soolise diskrimineerimisega, vaid sooteadlikkusega. Nimelt on ka PISA testides üleilmselt näha, et poiste puhul võtab tekstist arusaamine veidi kauem aega. Õnneks see hiljem ühtlustub tüdrukutega. 

Niisiis kutsun üles: selleks, et meil oleks Riigikogus tagatud informatsiooni ligipääsetavuse nõude täitmine, tuleb sellele teemale hakata Riigikogus senisest palju enam tähelepanu pöörama. See on demokraatia toimimiseks hädavajalik. Aitäh!