“Impulss”: Eesti lahutavatel paaridel jääb tundetarkusest puudu
Liisa Pakosta
Lahkumineku virvarris unustavad lapsevanemad tihti oma järeltulijate tunded ja heaolu. Kuidas minna lahku nii, et lapsed jääksid terveks, arutleti saate “Impulss” stuudios. Üheks võimaluseks siin on stuudiokülaliste hinnangul parem suhtluskoolitus noortele juba enne pere loomist.
Stuudios said külalistena sõna advokaat Helen Hääl (Isamaa), MTÜ Lapsele Vanemad juht Erkki Laaneoks (SDE), riigikogu liige Liisa Pakosta (Eesti 200) ja Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise keskuse juhataja, lastepsühhiaater Anne Kleinberg.
Lahutatud ja hooldusõiguse pärast kohtus käinud Laaneoks ütles, et kohtuvaidlustes on vaja lähtuda laste huvidest. “Vanemate ja laste jaoks on oluline, et vanemate kooselu on küll lõppenud, aga vanemlik liit peaks neil säilima ja nende püha kohus on lapsed üles kasvatada. Ema ei saa asendada isa ja vastupidi. Kui vanemad lähevad kaklema ja hakkavad põhivanema staatust taga ajama, siis see tähendab tüli. Seda peame vältima,” rääkis ta.
“Me läksime lahku peale kahte esimest last ja vaatamata tunnete tulvale, panime paika, et lapsed ja meie suhe on kaks eri asja. Keskendusime sellele, et lapsed vajavad parimat. Mõlemad vanemad on võrdõiguslikud ka seaduse järgi, kui see aluseks võtta, siis muutub elu lihtsamaks,” rääkis Pakosta.
Pakosta sõnul tuleks Eesti seadusandluses teha selgemaks hooldusõiguses vanemate võrdsuse printsiip 50-50 põhimõttel, mis praegu pole seadusandja poolt üks-ühele määratletud. “Meil on ka eraldi elatisevaidlus ja ajavaidlus. Kaks vaidlust: see pole normaalne lapse suhtes. Kohtus pead tõestama, et teine vanem on loll – sa pead tõendama, et sa tahad lapsega rohkem aega, sest teine on selleks kõlbmatu,” kirjeldas Pakosta.
Kleinberg on üle 20 aasta töötanud oma erialal ja ta näeb ka teadlikke lahkuminejaid, kelle puhul pole humaansus kadunud, aga suurem osa neist on siiski sellised, kellel üksteist austav lahkuminek pole õnnestunud.
Tema hinnangul on lapse psüühikale laastavad kohtuvaidlused, kus vanemaid kirjeldatakse vastaspoole poolt kui väga halbasid ja väärtusetuid. “Raske on siis lapsel üles kasvada inimesena, kes ei oleks ärev või kurb. Kohtumenetlus sellisel kujul on lapsele laastav ja ükski asi ei tohiks selleni jõuda. Mis toimub vanemate psüühikaga, on ka väga kurb kõrvalt vaadata – nad jooksevad amokki ja ei käitu ammugi nagu üks emotsionaalselt kättesaadav vanem peaks käituma,” rääkis Kleinberg.
Hääl ütles, et perekonnaõiguses tegutsetakse üksikjuhtumi põhiselt. “Iga laps on üksikjuhtum. Vaatame, milline oleks temale kõige parem lahendus ja sellise nõudega me ka kohtusse läheme. Ükski vanem ei taha ju ka minna kohtusse oma lapsele halba soovides või kaotama nii öelda,” sõnas Hääl.
Ta lisas, et Eestis tõlgendavad seadust kohtud ja riigikohus on öelnud, et vanemate võrdsed õigused ei tähenda võrdset ajajaotust lapse kasvatamisel. “Selline otsus on kõrgema astme kohtust tulnud ja teised selle seaduse tõlgendused pole õiged,” sõnas Hääl.
“Kui võtame lähtepunktiks, et vanematel on võrdsed õigused, siis me kohe unustame lapse õiguse ära. Me ei saa minna kohtusse lapse õigusi unustades,” sõnas Hääl.
Elatise poolt ja vastu
Laaneoks väitis, et elatis kui selline on oma aja ära elanud. “Elatis peaks säilima ainult nendele vanematele, kes ise endast olenevalt ei soovi lapse eest hoolt kanda. Elatise maksmine kaugendab lapsest seda vanemat, kes peab elatist maksma. Palju mõistlikum oleks see, et võetaks arvesse, kui palju aega on laps mõlema vanema juures. Kui ma lähen lapsega poodi riideid ostma, siis see on kvaliteetaeg, ja muud kulutused tuleks teha nii, et vanem teeb need otse oma lapsele,” rääkis ta.
Hääl ütles, et selline rahaline lahendus on ideaallahendus, aga selliselt toimivad vanemad ei jõua kohtusse. “See on tänapäeval üsna tavapärane, et kui on suhtlusõiguse vaidlus või elatisevaidlus, siis need on kombineeritud ja vastavalt sellele elatis määratakse. Võrdse ajajaotuse puhul on ühel vanemal ikkagi suurem kulu: paljud lastega seotud kulud ei sõltu sellest, kus laps parasjagu viibib. Näiteks teenusepakkujate, nagu lasteaed, arved – need lähevad ühele vanemale. Siis on elementaarne, et teine vanem peaks toetama rahaliselt elatisega või toetab teistmoodi rahaliselt. Aga kui ta seda vabatahtlikult ei tee, siis tuleb elatisenõue,” arutles Hääl.
Laste jaotamine vanemate vahel kipub Eestis välja nägema nii, et naised saavad ajakulu ja tasuvad ka lapse arved, nentis Pakosta. “Seaduse tekst ütleb, et vanemate õigused ja kohustused on võrdsed. Üks riigikohtu lahend ütleb, et ka lapsega koos olemise aeg on ressurss. Meil on ühiskonnas tekkinud mudel, et mees maksab ja naise kulutab kogu aja lapsega koos olemisele. Seal on soolise võrdõiguslikkuse puudumise juurikas, sellepärast oleks 50-50 jaotus oluline. Kui mees maksab ja naine tegeleb lapsega, siis nad ei panusta võrdselt,” sõnas Pakosta.
Põhjamaad: 50-50 lapse jaotamine ei toimi
Taani ja Rootsi on tänaseks uuringute põhjal öelnud, et vahelduv vanemlus, kus laps elab kord ühe, kord teise vanema juures, pole lapsele hea. “50-50 töötab siis, kui vanemad saavad viisakal moel läbi. Me peame vaatama, et funktsionaalsus säiliks, mitte, et kõik oleks 50-50. Lastekasvatamise emotsionaalseid nüansse ei saa jagada, inimesed täiendavad üksteist, kui nad ka omavahel läbi ei saa. Kõige baas on aga see, et poleks ei otsest ega varjatud vaimset vägivalda, sissisõda. Inimene peab aru saama, et teeb sellega karuteene oma lapsele terveks eluks,” rääkis Kleinberg.
Kui peres on vägivald, kas teise vanema või lapse suunas, siis see pole lapsele sobiv kasvukeskkond. “Kui öeldakse, et lapsel on kõik hästi, ta pole näinud, kuidas mind pekstakse, siis laps tegelikult teab kõike, mis peres toimub. Vägivald on vägivaldse vanemaga suhtlemise vastunäidustus, kui inimene aga end ravib, siis mõne aja võib ta saada lapsega suhelda,” rääkis Kleinberg.
Hääl ütles, et menetluses kuulatakse ära iga laps, ka alla kümneaastane. “Meil on advokatuuris juhis, et tuleb vaadata ka last, kes ei oska veel rääkida, vaadata näiteks tema kehakeelt,” sõnas Hääl. Ta lisas, et lapse soov ja lapse huvi pole sama asi, aga laps tuleb ära kuuluta. “Kui asi on kohtumenetluses, siis hakkab lapse mõjutamine ühe või teise vanema poolt. See aga lõhub last. Manipuleeritakse lapse sooviga, ka esitades koduvägivalla kaebusi, mis on tihtipeale alusetud,” sõnas Hääl.
Pakosta lisas, et Rootsis soovitakse perevaidlustes igal juhul vältida kohtumenetlust. “Eestiski tuleks vähendada kohtuvaidlusi, sest ega ka kohtunik ei oska asja paika panna,” ütles ta. Hääl täpsustas, et selle aasta 1. septembrist on ka Eestis kohustuslik enne kohtusse minemist läbida riiklik perelepitus.
Lahendus – rohkem suhtluskoolitust noortele
“Vanemad võiksid varem jõuda nõustamisse. Olen 20 aastat tegutsenud selles valdkonnas ja näen, et väga kergekäeliselt minnakse lahku. Eesti noored ei pinguta oma suhte nimel. Abielu ei peeta pühaks. Üks põhjus on selles, et meil pole kergesti kättesaadavaid tugiteenuseid ja pereteenuseid, nagu pereteraapia. Need on raskesti või kallilt kättesaadavad,” sõnas Hääl.
Kleinberg lisas, et Eestis tuleks näha vaeva, et noored saaksid suhtlemise ja kuulamise oskused. “Meil oleks vaja tundetarkuse õpet. Meil on kõik üsna metsikud, ei oska üksteist kuulata ega üksteisega rahulikult hakkama saada. Enne teraapiat on lihtsamaid asju, mida saaksime ära teha,” sõnas ta.
Pakosta lisas, et Soomes on riiklikus õppekavas põhikoolis aastane kursus, kus õpitakse pereliikmeks olemist, kaasaarvatud viisakalt lahkuminekut. Laaneoks soovitas ka heas suhtes olevatel vanematel teha paari evakuatsiooniplaan kriisiolukorraks.
Toimetaja:
Mari Peegel, saatejuhid Anna Pihl ja Uljana Kuzmina
Allikas:
“Impulss”
err.ee 21.11.2023 https://www.err.ee/1609171747/impulss-eesti-lahutavatel-paaridel-jaab-tundetarkusest-puudu
Stuudios said külalistena sõna advokaat Helen Hääl (Isamaa), MTÜ Lapsele Vanemad juht Erkki Laaneoks (SDE), riigikogu liige Liisa Pakosta (Eesti 200) ja Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise keskuse juhataja, lastepsühhiaater Anne Kleinberg.
Lahutatud ja hooldusõiguse pärast kohtus käinud Laaneoks ütles, et kohtuvaidlustes on vaja lähtuda laste huvidest. “Vanemate ja laste jaoks on oluline, et vanemate kooselu on küll lõppenud, aga vanemlik liit peaks neil säilima ja nende püha kohus on lapsed üles kasvatada. Ema ei saa asendada isa ja vastupidi. Kui vanemad lähevad kaklema ja hakkavad põhivanema staatust taga ajama, siis see tähendab tüli. Seda peame vältima,” rääkis ta.
“Me läksime lahku peale kahte esimest last ja vaatamata tunnete tulvale, panime paika, et lapsed ja meie suhe on kaks eri asja. Keskendusime sellele, et lapsed vajavad parimat. Mõlemad vanemad on võrdõiguslikud ka seaduse järgi, kui see aluseks võtta, siis muutub elu lihtsamaks,” rääkis Pakosta.
Pakosta sõnul tuleks Eesti seadusandluses teha selgemaks hooldusõiguses vanemate võrdsuse printsiip 50-50 põhimõttel, mis praegu pole seadusandja poolt üks-ühele määratletud. “Meil on ka eraldi elatisevaidlus ja ajavaidlus. Kaks vaidlust: see pole normaalne lapse suhtes. Kohtus pead tõestama, et teine vanem on loll – sa pead tõendama, et sa tahad lapsega rohkem aega, sest teine on selleks kõlbmatu,” kirjeldas Pakosta.
Kleinberg on üle 20 aasta töötanud oma erialal ja ta näeb ka teadlikke lahkuminejaid, kelle puhul pole humaansus kadunud, aga suurem osa neist on siiski sellised, kellel üksteist austav lahkuminek pole õnnestunud.
Tema hinnangul on lapse psüühikale laastavad kohtuvaidlused, kus vanemaid kirjeldatakse vastaspoole poolt kui väga halbasid ja väärtusetuid. “Raske on siis lapsel üles kasvada inimesena, kes ei oleks ärev või kurb. Kohtumenetlus sellisel kujul on lapsele laastav ja ükski asi ei tohiks selleni jõuda. Mis toimub vanemate psüühikaga, on ka väga kurb kõrvalt vaadata – nad jooksevad amokki ja ei käitu ammugi nagu üks emotsionaalselt kättesaadav vanem peaks käituma,” rääkis Kleinberg.
Hääl ütles, et perekonnaõiguses tegutsetakse üksikjuhtumi põhiselt. “Iga laps on üksikjuhtum. Vaatame, milline oleks temale kõige parem lahendus ja sellise nõudega me ka kohtusse läheme. Ükski vanem ei taha ju ka minna kohtusse oma lapsele halba soovides või kaotama nii öelda,” sõnas Hääl.
Ta lisas, et Eestis tõlgendavad seadust kohtud ja riigikohus on öelnud, et vanemate võrdsed õigused ei tähenda võrdset ajajaotust lapse kasvatamisel. “Selline otsus on kõrgema astme kohtust tulnud ja teised selle seaduse tõlgendused pole õiged,” sõnas Hääl.
“Kui võtame lähtepunktiks, et vanematel on võrdsed õigused, siis me kohe unustame lapse õiguse ära. Me ei saa minna kohtusse lapse õigusi unustades,” sõnas Hääl.
Elatise poolt ja vastu
Laaneoks väitis, et elatis kui selline on oma aja ära elanud. “Elatis peaks säilima ainult nendele vanematele, kes ise endast olenevalt ei soovi lapse eest hoolt kanda. Elatise maksmine kaugendab lapsest seda vanemat, kes peab elatist maksma. Palju mõistlikum oleks see, et võetaks arvesse, kui palju aega on laps mõlema vanema juures. Kui ma lähen lapsega poodi riideid ostma, siis see on kvaliteetaeg, ja muud kulutused tuleks teha nii, et vanem teeb need otse oma lapsele,” rääkis ta.
Hääl ütles, et selline rahaline lahendus on ideaallahendus, aga selliselt toimivad vanemad ei jõua kohtusse. “See on tänapäeval üsna tavapärane, et kui on suhtlusõiguse vaidlus või elatisevaidlus, siis need on kombineeritud ja vastavalt sellele elatis määratakse. Võrdse ajajaotuse puhul on ühel vanemal ikkagi suurem kulu: paljud lastega seotud kulud ei sõltu sellest, kus laps parasjagu viibib. Näiteks teenusepakkujate, nagu lasteaed, arved – need lähevad ühele vanemale. Siis on elementaarne, et teine vanem peaks toetama rahaliselt elatisega või toetab teistmoodi rahaliselt. Aga kui ta seda vabatahtlikult ei tee, siis tuleb elatisenõue,” arutles Hääl.
Laste jaotamine vanemate vahel kipub Eestis välja nägema nii, et naised saavad ajakulu ja tasuvad ka lapse arved, nentis Pakosta. “Seaduse tekst ütleb, et vanemate õigused ja kohustused on võrdsed. Üks riigikohtu lahend ütleb, et ka lapsega koos olemise aeg on ressurss. Meil on ühiskonnas tekkinud mudel, et mees maksab ja naise kulutab kogu aja lapsega koos olemisele. Seal on soolise võrdõiguslikkuse puudumise juurikas, sellepärast oleks 50-50 jaotus oluline. Kui mees maksab ja naine tegeleb lapsega, siis nad ei panusta võrdselt,” sõnas Pakosta.
Põhjamaad: 50-50 lapse jaotamine ei toimi
Taani ja Rootsi on tänaseks uuringute põhjal öelnud, et vahelduv vanemlus, kus laps elab kord ühe, kord teise vanema juures, pole lapsele hea. “50-50 töötab siis, kui vanemad saavad viisakal moel läbi. Me peame vaatama, et funktsionaalsus säiliks, mitte, et kõik oleks 50-50. Lastekasvatamise emotsionaalseid nüansse ei saa jagada, inimesed täiendavad üksteist, kui nad ka omavahel läbi ei saa. Kõige baas on aga see, et poleks ei otsest ega varjatud vaimset vägivalda, sissisõda. Inimene peab aru saama, et teeb sellega karuteene oma lapsele terveks eluks,” rääkis Kleinberg.
Kui peres on vägivald, kas teise vanema või lapse suunas, siis see pole lapsele sobiv kasvukeskkond. “Kui öeldakse, et lapsel on kõik hästi, ta pole näinud, kuidas mind pekstakse, siis laps tegelikult teab kõike, mis peres toimub. Vägivald on vägivaldse vanemaga suhtlemise vastunäidustus, kui inimene aga end ravib, siis mõne aja võib ta saada lapsega suhelda,” rääkis Kleinberg.
Hääl ütles, et menetluses kuulatakse ära iga laps, ka alla kümneaastane. “Meil on advokatuuris juhis, et tuleb vaadata ka last, kes ei oska veel rääkida, vaadata näiteks tema kehakeelt,” sõnas Hääl. Ta lisas, et lapse soov ja lapse huvi pole sama asi, aga laps tuleb ära kuuluta. “Kui asi on kohtumenetluses, siis hakkab lapse mõjutamine ühe või teise vanema poolt. See aga lõhub last. Manipuleeritakse lapse sooviga, ka esitades koduvägivalla kaebusi, mis on tihtipeale alusetud,” sõnas Hääl.
Pakosta lisas, et Rootsis soovitakse perevaidlustes igal juhul vältida kohtumenetlust. “Eestiski tuleks vähendada kohtuvaidlusi, sest ega ka kohtunik ei oska asja paika panna,” ütles ta. Hääl täpsustas, et selle aasta 1. septembrist on ka Eestis kohustuslik enne kohtusse minemist läbida riiklik perelepitus.
Lahendus – rohkem suhtluskoolitust noortele
“Vanemad võiksid varem jõuda nõustamisse. Olen 20 aastat tegutsenud selles valdkonnas ja näen, et väga kergekäeliselt minnakse lahku. Eesti noored ei pinguta oma suhte nimel. Abielu ei peeta pühaks. Üks põhjus on selles, et meil pole kergesti kättesaadavaid tugiteenuseid ja pereteenuseid, nagu pereteraapia. Need on raskesti või kallilt kättesaadavad,” sõnas Hääl.
Kleinberg lisas, et Eestis tuleks näha vaeva, et noored saaksid suhtlemise ja kuulamise oskused. “Meil oleks vaja tundetarkuse õpet. Meil on kõik üsna metsikud, ei oska üksteist kuulata ega üksteisega rahulikult hakkama saada. Enne teraapiat on lihtsamaid asju, mida saaksime ära teha,” sõnas ta.
Pakosta lisas, et Soomes on riiklikus õppekavas põhikoolis aastane kursus, kus õpitakse pereliikmeks olemist, kaasaarvatud viisakalt lahkuminekut. Laaneoks soovitas ka heas suhtes olevatel vanematel teha paari evakuatsiooniplaan kriisiolukorraks.
Toimetaja:
Mari Peegel, saatejuhid Anna Pihl ja Uljana Kuzmina
Allikas:
“Impulss”
err.ee 21.11.2023 https://www.err.ee/1609171747/impulss-eesti-lahutavatel-paaridel-jaab-tundetarkusest-puudu