Haridusleppest õpetajate austamiseni

Kõpu Põhikool

Eesti 200ga on hariduses ausad kokkulepped võimalikud, aga õpetajate austamiseks on vaja terve ühiskonna toetust. Äsja sündinud kokkulepe töötüli lõpetamiseks sai haridusminister Kristina Kallase (Eesti 200) allkirjaga lubaduseks juhtida Eesti hariduse arendamist edasi. Kokku lepitud palgatõusu numbritega saab töörahus edasistesse läbirääkimistesse minna.

Palgakokkulepped sõlmiti nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajate osas riigieelarvest tuleva osana. See tähendab, et kokkulepe ei puuduta mitte õpetajate kogupalka, vaid ainult miinimumi, millesse läheb kokku riigieelarvest ligi 40 miljonit eurot, õpetajate palgafond kasvab 6,6 protsenti ja õpetaja palga alammäär tänavu riigieelarvest 71 eurot kuus (2023. aasta 1749 euro pealt nüüd kokku lepitud 1820 euro peale). Lisaks kinnitati veel 16 miljonit eurot lasteaiaõpetajate palga toetuseks riigieelarvest ning selle summa kärbetest eemal hoidmine, mis on riigipoolne vastutulek omavalitsustele. Lühidalt tähendab see uue suure haridustöö algust.
Sest õpetajale maksab tegelikku palka koos omapoolsete lisandustega omavalitsus. Riigilt tuleb ainult miinimumpalk koos diferentseerimisfondiga (mis on pärast Keskerakonna kärbet taas 20 protsendi peale tõstetud). Ja mitte ainult palganumbris pole õpetajate mured kinni, see on vast ka tänu streigile kõigile nähtavaks saanud.

Omavalitsused on juba reageerinud vastandlikult. Kui näiteks Harku vald jõudiski tõsta streigi harjal õpetaja miinimumpalga omalt poolt raha lisades 1950 euroni, siis Tallinna linna sotsiaaldemokraadist abilinnapea ennustas vahetult enne kokkuleppe saavutamist hoopis osapoolte teineteisest kaugenemist, süüdistas haridusministrit valetamises ning teatas lõpuks, et on naeruväärne arutleda, kust raha tuleb. Kaks naaberomavalitsust, sama aeg, ent risti vastupidine suhtumine õpetajate töö hindamisse. Kui Harkus saadi asjad joonele ja kinnitati õpetaja töö väärtustamine koalitsiooni poolt üle, siis Tallinna linna juhid hakkasid hoopis valitsuses süüdlasi otsima ning õpetajate palgamuret sõna otseses mõttes naeruvääristama. Kahjuks on Eesti õpetajate palgamured aga väga palju justnimelt Tallinna linna õpetajate murede nägu.

Tallinna linna nägu on õpetajate palgamurel seetõttu, et Tallinnas on kõrgharidusega õpetajal nii palju muid ja palju kõrgema palgaga töövõimalusi. Regionaalsed üldised palgaerinevused on Eestis suured. Tallinnas on keskmine palk palju kõrgem kui näiteks Valgamaal, kus õpetaja keskmine palk oli ca 150 protsenti maakonna keskmisest palgast juba mullu. Mida kõrgemad on inimeste palgad, seda rikkam on omavalitsus ja seda kõrgemat palka saab see omavalitsus järelikult ka õpetajatele maksta. See on olnud üks neid põhjuseid, miks riik paneb alla ühejämeduse õpetajate palgamiinimumi, mis on sama üle terve Eestimaa. Ja palku välja maksev omavalitsus võtab seejärel arvesse kohalikke olusid ja sellest tulenevalt oma rahakoti paksust, lisades vastavalt sellele õpetajatele palgaraha juurde – kõrgema keskmise palgaga omavalitsuses rohkem ja vaesemas vähem. Selline elukorraldus on õiglane, aga sellisena peavad omavalitsused oma rolli ka õiglaselt täitma.

Diferentseerimisfond on riigieelarvest omavalitsustele makstav õpetajate palga see osa, mis lisandub miinimumpalgale. Tänavu on selleks 20 protsenti – see võimaldab ainuüksi riigi rahastusest maksta ühele õpetajale 40 protsenti kõrgemat palka juhul, kui teisele jääb tasuks miinimum ja omavalitsus sellele midagi ei lisa. Haridusminister Jaak Aaviksoo viimasel haridusministri ametiajal kaotatud nõukogude ajast jooksnud õpetajate neljaastmeline karjäärimudel lõi olukorra, kus lõplikud palgakokkulepped sõlmib omavalitsuse ja riigi rahade pealt koolijuht. Sedaviisi hoiti kokku hunnikus hindamiskomisjonide tööd ja õpetajatepoolset paberimäärimist samuti. Neljaastmelise karjäärimudeli kaotamine eeldas, et riigi- ja omavalitsustepoolne lisarahastus kasvab kiiremini, nii et tõeliselt meisterlikud õpetajad saaksid tõeliselt kõrget palka. Meisterõpetajad ehk vana nimetusega õpetajametoodikud pidid välja valima koolid kohapeal ise. Kuna raha vajalikul määral ei lisandunud, jäi see asi soiku. Kokkuvõttes tuleb haridusminister Kristina Kallasel nüüd lahendada olukord, kus raha on vaja juurde nii õpetajate miinimumpalga tõstmiseks kui ka diferentseerimisfondi suurendamiseks. Või kuidas me Eestis haridust näemegi – kas pole see mitte terve Eesti asi, terve valitsuse asi? Kas rahaküsimuste taandamine ainult ühe ministri pärusmaaks pole mitte hariduse pisendamine?

Haridus on olemuselt konservatiivne valdkond ja muutused toimuvad aeglaselt, vastasel korral kannataks laste heaolu. Haridusmuutused puudutavad igaühte – mitte ainult koolirahvast. Haridusmuudatused mõjutavad majandust, toimetulekut, eksporti, lõimumist, riigikaitset, tervishoidu, ühesõnaga kõike ja elukestvalt. Juba täna peavad seetõttu algama ühiskondlikud sisukad arutelud selle üle, mida ja kas üldse ning kui, siis kuidas on kõige targem muuta meil kui maailma ühel kõige targemal rahval. Eesti 200 ootab erakonnana iga arutelu avasüli. Kasutame, tänutundes õpetajate ees, ära töörahu selleks, et teha vajalikku ja jätta mittevajalik tegemata, ent kaasates kõikides otsustes ja uues kvaliteedis Eestimaa inimesi. Eeskätt õpetajaid endid. Õpetajate päriselt kuulamiseks on vaja näha hariduse suurust. On vaja meie kõigi austust ja lugupidamist õpetajate vastu, selleks vajame terve ühiskonna toetust.


“Mida kõrgemad on inimeste palgad, seda rikkam on omavalitsus ja seda kõrgemat palka saab see omavalitsus järelikult ka õpetajatelemaksta.”

“Haridus on olemuselt konservatiivne valdkond ja muutused toimuvad aeglaselt, vastasel korral kannataks laste heaolu.”

LIISA PAKOSTA, riigikogu liige (Eesti 200)

Postimees 01.02.2024