Eurodirektiiv püüab trahvi ähvardusel palgalõhet vähendada

Endine võrdsete võimaluste volinik, Eesti 200 ridades parlamenti pääsenud Liisa Pakosta ootaks enne täpsema hinnangu andmist ära direktiivi täpse teksti, kuna sellele tehti 1090 muudatusettepanekut. Direktiivi Eesti õigusruumi ületoomist on ka koalitsiooniläbirääkimistel ühe punktina arutatud ja eri arvamusi seal polnud.
«Eesti 200 seisab üldiselt selle eest, et me ei läheks lolliks nende direktiivide ülevõtmisega laiemalt, nii et silotornidest pudistatakse iga lausejuppi pooljuhuslikult ja ilma tervikpildita kehtiva õiguse vahele, mõtlemata, mis see suurem eesmärk ja vajadus üldse oleks,» märkis Pakosta.

Põhitöö juba tehtud Samas, eriti palju Eestil teha vaja ei olegi. Direktiivist enamik on Pakosta sõnul Eesti õiguses juba olemas ja mida veel pole, sellega olevat asi lihtne, sest riigil on kõik andmed olemas. «Seega tuleb lihtsalt vaadata, et direktiivi ülevõtmisel ei tekiks halduskoormust juurde. Näiteks tekib töötajatele õigus teada kandideerimisel palgavahemikku sellel töökohal ja teada seda ka soolises lõikes. Need andmed on riigil kõik olemas tänu sellele, et töökohtadel on tööperekoodid, inimestel sootunnusega isikukoodid ja maksuamet teab kõiki väljamakstud palkasid, ja need andmed on juba kuvatud veebilehel palgad.stat.ee,» selgitas Pakosta. Seal ei näe küll konkreetse ettevõtte andmeid, aga näha on maakonna piires sellel ametikohal makstavad palgad ja kogu vahemik. Andmeid uuendatakse kord kvartalis.
Nii tulekski Pakosta sõnul vaadata, missugune palgavahemike suurema avalikustamise viis oleks päriselt mõistlik. Ettevõtte palgalõhe kuvamiseks on sotsiaalministeeriumil samade andmete põhjal ka juba ette valmistatud tööriist. «Teine muudatus, mis tõenäoliselt tuleb Eestis teha, on see, et töötajatel peab olema ühemõtteliselt õigus ise oma palga suurusest rääkida. Praegu on see osas kohtades nimetatud ärisaladuseks,» lisas Pakosta.
Soolise palgalõhe juurpõhjused on tema sõnul seotud väheste või puuduvate võimalustele ga ühitada töö- ja pereelu.
Sedagi on mitmed uuringud kinnitanud, et naised küsivad tööintervjuudel meestest vähem palka. «Palkade suurem läbipaistvus aitab ületada seda probleemi siis, kui hoolduskoormus ühtlustub ja seda saab tööga ühitada, seega kui naistel kaob põhjus, miks nad on vähem palka küsinud – no et aeg-ajalt vaja ju ikka käia keset tööpäeva lapsega arstil, arenguvestlusel jne,» selgitas ta.
2021. aastal oli keskmine palgalõhe Euroopas 10,8 protsenti. Eestis oli palgalõhe 21,1 protsenti, meist suurem oli see vaid Lätis (22,3). Eesrindlikemad riigid on Luksemburg (0,7 protsenti) ja Rumeenia (2,4 protsenti).

Kui Eesti riik ja siinsed tööandjad ei suutnud palgalõhe vähendamise suhtes ühist keelt leida, siis justkui «rusikas lauale»-meetodil lahendas erimeelsused Euroopa Parlament.
Paari aasta jooksul peavad kõik suuremad Euroopa Liidu ettevõtjad avaldama soopõhiselt oma palgastruktuuri. Tööandjad on pahurad. Euroopa Parlament kiitis eelmisel nädalal heaks palkade avalikustamise direktiivi, mille eesmärk on lihtsustada töötasu võrdlemist ja soolise palgalõhe kaotamist. Tõsi, erinevalt sellest, kuidas on Eestis avaldatud riigiteenistujate palgad, ei hakata erasektoris ka edaspidi avalikustama töötajate individuaalseid palku. Küll aga peaksid uute reeglite järgi olema palgastruktuurid võrreldavad ning põhinema sooneutraalsetel kriteeriumidel, hindamissüsteemidel ja klassifikatsioonil.
«Me ei suutnud seda Eestis läbi rääkida ega rakendada, aga nüüd tehti see Euroopa kaudu,» kommenteeris tervise- ja tööminister Peep Peterson (SDE) direktiivi, viidates erimeelsustele Eesti Tööandjate Keskliiduga. Ametiühingud, sealhulgas ametiühingute keskliidu endine juht Peterson on seda meelt, et teistmoodi palgalõhet vähendada ei saagi.

Hirm klassiviha ees Nagu riigiga piikide ristamine palgalõhevaidluses ennustada lubas, ei rõõmusta Euroopast tulev direktiiv tööandjaid. Eelkõige valmistab neile muret tööandjate ülekoormamine järjekordse tehnilise kohustusega. Seda enam, et alles hiljuti tabas ettevõtjaid Euroopa Liidust maksahaak kestliku aruandluse direktiivi näol, mis tähendab ettevõtetele ligi 1000 küsimusest koosnevat dokumendimäge. Tööandjate keskliidu õigusnõunik Piia Zimmermann leiab muu hulgas, et kui palgavõrdsus luuakse kunstlikult, sunniga, võib kannatada seni aktiivsemate inimeste motivatsioon, kuna palgatase ei pruugi panusega kooskõlas olla.
Ja tegelikult ei ole Zimmermanni hinnangul ka palkade avalikustamine mingi võlurohi paigalõhe vähendamiseks. Järjekordse kohustuse asemel tuleks selgitada välja palgalõhe põhjused ja tegeleda juurprobleemiga, leiavad tööandjad. Zimmermanni sõnul on 60 protsenti Eesti palgalõhest seletamatu. Selles osas, mis on seletatav, on üks palgalõhe peamisi põhjuseid asjaolu, et naised ja mehed valivad sageli erinevaid erialasid. Seega tuleks ebavõrdsuse vähendamiseks suurendada näiteks inimeste mobiilsust erinevate valdkondade vahel, parandada keele- ja digioskuseid ning tõsta kvalifikatsiooni.
Samuti viitab Zimmermann faktile, et avalike teenistujate palgad on juba aastaid avalikud, kuid soolistest kääridest pole sealgi pääsu olnud. «Tõsi, [käärid on] väiksemad kui mujal,» lisas Zimmermann.
Zimmernanni sõnul ei saa palgaandmetest automaatselt järeldada, et ettevõttes on tegemist diskrimineerimisega. «Pole ka teada, mida loetaks piisavaks põhjuseks lävendit ületavale viieprotsendisele palgalõhele ja kas see arvestab inimeste tegelikku suhtumist, kvalifikatsiooni või tulemuslikkust,» selgitas ta.
Ragn-Sellsi juhatuse esimees Kai Realo tõdes, et kuigi eesmärk on üllas ja põhimõtted sobivad, peitub saatan detailides, nimelt direktiivi tegelikus elluviimises. Kui palgad avalikuks teha, siis lühiajaliselt on probleem ettevõtetel, kes ei maksa töötasu õiglaselt. «Kuid päris pikalt puhkeb konflikt ühiskonnaüleselt, sest me ühiskonnana pole valmis naabri või sõbra või ülemuse rahakotti vaatama. Kadedus ja klassiviha on kindlasti omal kohal päris mitu head aastat, enne kui sellega ära harjutakse, et keegi kuskil saab töötasu, mis jääb teistele püüdmatuks,» nentis Realo.
Ka palgavõrdsuse kontrollimine on tema sõnul küsitav. «Näiteks ametinimetus «müügijuht» võib sisaldada kõike, mida suudad müügiga siduda, ega anna vähematki aimu ametikoha tegelikest tööülesannetest, vastutusest ja vajaminevatest kompetentsidest. Mismoodi teha näiteks naismüügijuhtide ja meesmüügijuhtide keskmist palgaanalüüsi, seda tuleb ilmselt oodata,» kõneles Realo.

Poliitiline toetus olemas Eesti eurosaadikutest on direktiivile vastu Jaak Madison (EKRE). «Ühest küljest jah, kes siis ikka armastab soolist diskrimineerimist. Aga direktiiv oma olemuselt on ikkagi vale. Igasugune majanduslik küsimus ettevõtluses on liikmesriikide siseasi, mitte ELi pädevuses,» ütles ta.
Aga kui mõelda tulevasele Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsuskoalitsioonile, ei tohiks direktiivi Eesti õigusruumi ületoomisel poliitilisest tahtest puudus olla. Viimases kahes võimuliidus sotsiaalkaitseminister olnud Signe Riisalo (RE) sõnul on Eesti riigi seisukoht olnud mõlemas valitsuses direktiivi toetav. Aega direktiivi ületoomiseks on 2026. aastani.
«Ma ei saa rääkida erakonna eest, sest me pole seda erakonnas arutanud. Küll aga ma pean seda isiklikult üheks paljudest võimalikest meetmetest, millega soolist palgalõhet vähendada,» ütles Riisalo.
Endine võrdsete võimaluste volinik, Eesti 200 ridades parlamenti pääsenud Liisa Pakosta ootaks enne täpsema hinnangu andmist ära direktiivi täpse teksti, kuna sellele tehti 1090 muudatusettepanekut. Direktiivi Eesti õigusruumi ületoomist on ka koalitsiooniläbirääkimistel ühe punktina arutatud ja eri arvamusi seal polnud.
«Eesti 200 seisab üldiselt selle eest, et me ei läheks lolliks nende direktiivide ülevõtmisega laiemalt, nii et silotornidest pudistatakse iga lausejuppi pooljuhuslikult ja ilma tervikpildita kehtiva õiguse vahele, mõtlemata, mis see suurem eesmärk ja vajadus üldse oleks,» märkis Pakosta.

Põhitöö juba tehtud Samas, eriti palju Eestil teha vaja ei olegi. Direktiivist enamik on Pakosta sõnul Eesti õiguses juba olemas ja mida veel pole, sellega olevat asi lihtne, sest riigil on kõik andmed olemas. «Seega tuleb lihtsalt vaadata, et direktiivi ülevõtmisel ei tekiks halduskoormust juurde. Näiteks tekib töötajatele õigus teada kandideerimisel palgavahemikku sellel töökohal ja teada seda ka soolises lõikes. Need andmed on riigil kõik olemas tänu sellele, et töökohtadel on tööperekoodid, inimestel sootunnusega isikukoodid ja maksuamet teab kõiki väljamakstud palkasid, ja need andmed on juba kuvatud veebilehel palgad.stat.ee,» selgitas Pakosta. Seal ei näe küll konkreetse ettevõtte andmeid, aga näha on maakonna piires sellel ametikohal makstavad palgad ja kogu vahemik. Andmeid uuendatakse kord kvartalis.
Nii tulekski Pakosta sõnul vaadata, missugune palgavahemike suurema avalikustamise viis oleks päriselt mõistlik. Ettevõtte palgalõhe kuvamiseks on sotsiaalministeeriumil samade andmete põhjal ka juba ette valmistatud tööriist. «Teine muudatus, mis tõenäoliselt tuleb Eestis teha, on see, et töötajatel peab olema ühemõtteliselt õigus ise oma palga suurusest rääkida. Praegu on see osas kohtades nimetatud ärisaladuseks,» lisas Pakosta.
Soolise palgalõhe juurpõhjused on tema sõnul seotud väheste või puuduvate võimalustele ga ühitada töö- ja pereelu.
Sedagi on mitmed uuringud kinnitanud, et naised küsivad tööintervjuudel meestest vähem palka. «Palkade suurem läbipaistvus aitab ületada seda probleemi siis, kui hoolduskoormus ühtlustub ja seda saab tööga ühitada, seega kui naistel kaob põhjus, miks nad on vähem palka küsinud – no et aeg-ajalt vaja ju ikka käia keset tööpäeva lapsega arstil, arenguvestlusel jne,» selgitas ta.
2021. aastal oli keskmine palgalõhe Euroopas 10,8 protsenti. Eestis oli palgalõhe 21,1 protsenti, meist suurem oli see vaid Lätis (22,3). Eesrindlikemad riigid on Luksemburg (0,7 protsenti) ja Rumeenia (2,4 protsenti).

“Kadedus ja klassiviha on kindlasti omal kohal päris mitu head aastat, enne kui ära harjutakse, et keegi kuskil saab töötasu, mis jääb teistele püüdmatuks.
Kai Realo, Ragn-Sellsi juhatuse esimees

PALGALÕHE
ETTEVÕTTED PEAVAD HAKKAMA TÕENDAMA, ET MEHED JA NAISED TEENIVAD VÕRDSET PALKA, NÕUAB EUROOPA LIIT.

Rikkujaid ootavad trahvid
Kui palgaandmed vad karistused, Aruandluskohus
Kui palgaandmed näitavad, et meeste ja naiste töötasu erineb ettevõtte sees rohkem kui viis protsenti, peavad tööandjad olukorda koos töötajate esindajatega hindama. Rikkumiste ärahoidmiseks on liikmesriigid kohustatud kehtestama tulemuslikud, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, näiteks trahvid. Kui rikkumine põhjustab töötajale kahju, on tal õigus nõuda hüvitist. Lisaks käsitletakse uutes reeglites esimest korda läbipõimunud diskrimineerimist ja mittebinaarsete inimeste õigusi. Aruandluskohustus rakendub nelja aasta jooksul ettevõtetele, kus on vähemalt 150 töötajat, ning kaheksa aasta jooksul ka 100 ja enama töötajaga firmadele. Samas on direktiivis kirjas, et liikmesriigid võivad soovi korral ringi ka väikeettevõtjatele laiendada.
Aastaid oli Eesti suurima soolise palgalõhega riik Euroopas. Nüüd oleme Lätist mööda saanud.EESTI LK 2

MEINHARD PULK;ajakirjanik

Postimees 05.04.2023