Ettekanne riigikogus perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu (106 SE) esimesel lugemisel

Aitäh! Head töökaimud! Täna on Eesti jaoks see eriline päev, kui Ukraina president austab meie riiki oma külaskäiguga. See on see hetk, kui me peame meenutama meie ühtsust. Tegelikult on mul hea meel selle üle, et täna siin saalis kõlanud koalitsiooni etteheited opositsiooni aadressil on kõik olnud täiesti alusetud. Ja mul on hea meel selle üle, et õiguskomisjoni arutelu tulemusena me saame ikkagi öelda, et meil siin saalis on ühe sellise püha ja ilusa hetke suhtes, nagu seda on lapse sünd, täiesti tutika, uue inimese sünd, tegelikult üksmeel.
Alustan sellest, et õiguskomisjon arutas seda küsimust kaunil sügispäeval, 26. septembril, ja jõudis otsusteni, mida pean vajalikuks koos arutluskäiguga teile tutvustada. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. oktoobril, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – poolt oli 6 ja vastu 2 inimest – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja.
Kui me vaatame arutelu käiku ja põhjendust, miks me võime puhta südametunnistusega ja üksmeeles selle eelnõu täna tagasi lükata, siis tõepoolest ei kõlanud õiguskomisjonis kordagi arvamust, et küsimust ei tuleks lahendada, vastupidi, küsimus tuleb lahendada. Tõstatatud küsimus on õige ja on oluline see probleem lahendada. Aga kohe alguses jõudis arutelu sinnamaani, et õiguskomisjon ei ole see koht, kus peaks seda asja lahendama. Ka muudatusettepanekute tegemisega ei jõuaks me soovitud tulemuseni. Nagu te väga hästi nägite eelnevast pikast ja põhjalikust arutelust siin saalis, kõik saalis olid seda meelt, et niipea kui võtsid sõna sotsiaalkomisjoni inimesed, leidsime me kõik, et need on arukad ja asjakohased seisukohad. Ja tõepoolest, see on sotsiaalkomisjon, kuhu see eelnõu peaks minema.
Rõhutan veel seda, et tõesti, kuigi ka õiguskomisjonis kõlas terve hulk kriitilisi seisukohti Vabariigi Valitsuse kirjaliku arvamuse kohta, siis see ei ole see seadus, mida tuleks sellel kujul muuta. Ühesõnaga, paranduste ja muudatuste kaudu õiguskomisjonis ei jõuaks me soovitud tulemuseni. Ja see oli ka õiguskomisjonis nii tunnetust kui ka protokolli mööda täiesti üksmeelne seisukoht. Ka ettekandjad ministeeriumitest olid seda meelt, et see küsimus tuleb kiiresti lahendada. Kui nüüd on mõte, et tõesti õiguskomisjonis minna sellega edasi, siis minu arust – seda me konkreetselt komisjonis ei arutanud – eelnevast arutelust oli väga hästi näha, et ka opositsiooni esindajad ei arva, et õigusteadlased peaksid meditsiiniliste tõendite parimal moel väljastamist arutama, vaid ikkagi sotsiaalkomisjoni inimesed on need, kes on selleks pädevad.
Arutelus toodi välja ka veel see, üks komisjoni liige kinnitas – mis siin salata, see olin ma ise, mõningane kogemus mul nende sünnitamisasjadega on, lihtsalt väikese tähelepanekuna –, et kiirabi ei tule kohale, kui sa kutsud teda sünnitamisele. Minul endal see kogemus on. Mina kutsusin kiirabi ja kiirabist mulle vastati, et nemad sünnitamisele kahjuks ei sõida, palun kutsuda takso. Võib-olla tõesti me võiksime sotsiaalkomisjoni selles asjas usaldada.
Kui ma olin siin päris helge ka opositsiooni suhtes, siis nüüd ma siiski tahaksin olla kriitiline. Kuulge mehed! See ideoloogiaiba, mida te siin üritasite meile pähe määrida, sünnitavatele naistele – hoidke oma ideologiseeritusega laetud ühiskonna lõhestamised sünnitajatest palun eemal. See ei ole ideoloogiline küsimus. Ärge toppige ühiskonna lõhestamist sellesse maailma kõige kaunimasse hetke! Ja muuseas, õiguskomisjoni arutelus me arutasime ka soolise võrdõiguslikkuse küsimust täiesti asjakohaselt: kui sünnitusjärgselt ei nõuta isadelt isaduse tunnistamiseks DNA-testi, siis soolise võrdõiguslikkuse printsiibist lähtudes ei tohiks seda nõuda ka naistelt. Nii et sooline võrdõiguslikkus on selles teemas äärmiselt oluline ja asjakohane. Meie ülesanne on siin ühiselt seista emade ja laste õiguste eest ning mitte toppida ideoloogiat sinna, kuhu see üldse ei kõlba. Jätke sünnitamine sellest välja.
Kindlasti on asjakohane märkida, et beebi huvides on kindlasti hea, kui inimkonna kõiki parimaid teadmisi 10–11 aastat õppinud arstid kuidagi selles asjas abiks on. Ja siin, nagu eelkõneleja ka välja tõi, meil tegelikult eriarvamusi ei ole.
Kui veel faktidest rääkida, sellest ideoloogiapoolest, siis faktiliselt oli meil siseminister siiski Mart Helme aprillist 2019 kuni novembrini 2020 ja Alar Laneman vastavalt novembrist 2020 kuni aastani 2021. Need kaks ministrit ei lahendanud seda küsimust. Võib-olla see aitab aru saada sellest, et me ei ole siin praegu nagu ideoloogiarindel. Aga eile kontrollisin üle: praegune siseminister on lubanud, et lahendus sellele küsimusele tuleb veel selle, III istungjärgu jooksul meie lauale. Ma väga loodan, et Riigikogu sotsiaalkomisjon leiab sellele kiired ja asjakohased lahendused. Tõepoolest, õiguskomisjoni üksmeelne seisukoht oli, et lahendus tuleb leida võimalikult kiiresti. Praegune olukord, kus naine, kes on olnud rasedusega arvel, laps on olnud kõhus, ühel heal hetkel seda last seal kõhus enam ei ole, laps on naise käes – seda naist nüüd küll kohtu kaudu saata oma emadust tuvastama ei ole õige, ei ole õiglane, ei ole mõistuspärane ja see kujutab endast just nimelt seda lolli tööd, mille vastu ka minu erakond seisab.
Selle kokkuvõttega jääme ootama asjakohast eelnõu. Ka mina tänan opositsiooni selle teema tõstatamise eest. On lubatud, et III istungjärgu jooksul see asi lahenduse saab. Tänan väga!