Esimene aasta abieluvõrdsusega – kuhu edasi?

Alates 2024. aastast on Eesti kindlameelselt nende riikide hulgas, kus kõik isikuvabadused on austatud riiklikus perekondliku liidu tunnustamises, kirjutab riigikogu õiguskomisjoni liige Liisa Pakosta (Eesti 200).

Tänavusest saavad Eestis sõlmida abielu naine ja mees, naine ja naine või mees ja mees. Elame isikuvabadusi tunnustavas iseseisvas Eesti riigis, mis kuulub kindlalt lääne ligimest armastavasse väärtusruumi. Täitsa normaalne, et sellesse suhtumist on erinevat. Osale meist on abieluvõrdsus otsatu rõõm, sest nende armastav perekond on lõpuks ometi tunnustatud teistega võrdselt. Aga on täiesti mõistavalt ka inimesi, keda jätab kogu küsimus ükskõikseks või lausa sügavalt pahandab.

Kas mõne inimese õigused kitsenesid?

Ei. Mitte kellelgi ei jää tänavu õigusi vähemaks. Näiteks on ka religioossed tõekspidamised osa erinevustest, seega loomulik osa meie ühiskonnast. Inimesi ei tohi sundida käituma vastu oma tõekspidamistele. Kirikuõpetaja ei pea vastu oma usku laulatama samasoolist paari. Ilmakuulsaks on saanud kohtuotsus, kus katoliiklasest koogimeister tegi uhke pulmatordi, ent keeldus meisterdamast selle tippu samasoolisele paarile kohast kahe mehega kaunistust. Tal poleks olnud õigust keelduda tordi tegemisest, sest seksuaalse sättumuse tõttu ei tohi kedagi tordi müümisel ehk teenuste osutamisel halvemini kohelda. Aga usklikul kondiitril oli õigus loobuda kaunistuse tegemisest, kuna see on tordi kunstiline detail ja kedagi ei saa sundida kunstiliseks eneseväljenduseks usuliselt vastukäival moel.

Sõnavabadus on ja jääb üheks väga oluliseks põhivabaduseks, nagu jääb inimestele õigus enda väärikust kaitsta solvangute eest kahjutasu nõudes.

Ma ei taha aasta alguses kohe tuju ära rikkuda solvangutest rääkides, aga ehk on kellelgi sähvamishimulisel veidral kombel rahustav teada – riik ei pane kätt ette vabale eneseväljendusele samasooliste paaride abielu kaitseks ega ka mitte selle vastu. Sõnavabadus on ja jääb üheks väga oluliseks põhivabaduseks, nagu jääb inimestele õigus enda väärikust kaitsta solvangute eest kahjutasu nõudes.

Kas midagi muutus tööelus?

Aastavahetusega ei muutunud midagi selles, et igaühel peavad olema võrdsed võimalused. Seega endistviisi ei tohi tööl ega koolis kedagi halvemini kohelda seetõttu, et inimene on samasoolises suhtes. Perekond on inimesele kõige lähem ja kõige olulisem. Perekond toetab meid heas ja halvas ja on alati meiega, on meie identiteedi osa. Perekonna tõttu ei tohi kedagi jätta otseselt või kaudselt halvemasse olukorda. See õigus ja samas ka kohustus teiste õigusi austada on inimestel juba alates Eesti põhiseaduse kehtima hakkamisest, seega alates 1992. aasta 26. juunist.

Kuhu edasi?

Inimeste õiguste ja vabaduste kaitse on üha pingelisemaks muutuvas julgeolekuolukorras üha olulisem. Venemaa on kuulutanud 2024. aasta perekonna aastaks ja lisaks LGBT terroristlikuks organisatsiooniks. Kontrast on ilmne. Eesti Vabariigi põhiseaduse 12. ehk võrdõiguslikkuse paragrahvis on öeldud, et mitte kedagi ei tohi halvemini kohelda nende asjade pärast, mida inimene ise endas muuta ei saa. Aasta algab kohemaid nende asjade ehk erinevate kaitstavate tunnuste kaitse ühtlustamisega. Mis see tähendab? Kaitstavateks tunnusteks nimetataks selliseid erinevusi, mis inimese tahtele kuidagi ei allu, ent mille tõttu mõnikord kiputakse inimest halvemaks pidama ja talle takistusi seadma. Näiteks ei saa keegi muuta enda vanust, nahavärvi, puuet või kohustust lapse eest ise hoolt kanda, aga see nimekiri on pikem. Olgu siinkohal ka üle rõhutatud, et kaitstavad tunnused ei õigusta mitte kunagi mitte ühtegi karistusseadustikus loetletud süüd.

Meie põhiseaduse paragrahv 12 on otsekohalduv – see tähendab seda, et võrdsuspõhiõiguse kaitseks näiteks kohtusse pöördumisel saab sellest paragrahvist abi. Seda jaburam on Eestis juba pikalt kestnud olukord, kus lausa kahe erineva seadusega on ehitatud keeruline ja vastuokslik kaitse eri tunnustele erinevalt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus on erineva kaitse ulatusega ja juba viimase vastuvõtmise ajal toodi välja selle segadiku põhiseadusvastasus. Tänaseks ongi nii, et ühelt poolt kasutavad inimesed oma õiguste kaitseks võrdset kaitset pakkuvat põhiseadust, aga teisest küljest maadleb ametnike armee endaloodud erinevate seaduste segadikuga, kulutades selleks tohutult töötunde. Segadust kui palju! Aga no selle pärast ei tohiks ju inimesed ja nende põhiõiguste kaitsmise õigusselgus küll kannatada!

Nüüd ongi otsustatud, et see inimestele asjatut segadikku ja ettevõtetele lolli lisatööd põhjustav põhiseadusvastane kahe erineva seaduse jama tuleb lõpetada ja teha üks selge, terviklik ja põhiseaduspärane seadus.

Nüüd ongi otsustatud, et see inimestele asjatut segadikku ja ettevõtetele lolli lisatööd põhjustav põhiseadusvastane kahe erineva seaduse jama tuleb lõpetada ja teha üks selge, terviklik ja põhiseaduspärane seadus. Uue seaduse väljatöötamiskavatsus tuleb õigeaegseks riigikokku jõudmiseks välja juba aasta esimestel päevadel. Muide, uue seaduse eelnõu on valmis juba mitu aastat. Nimelt koostasin põhiseaduskohase ja selge tervikeelnõu juba volinikuna töötades ja esitasin selle ministeeriumisse, kus lubati see kohe, paari kuuga käiku anda. Paarist kuust on saanud paar aastat, aga nüüd õnneks surub tagant valitsuses kokku lepitud tähtaeg. Nüüd saavad kõik inimesed võrdse kaitse.

Lisaks abieluvõrdsusele on inimeste õiguste kaitse põhiseaduskohane ühtlustamine nii mulle isiklikult kui ka kogu Eesti 200 erakonna jaoks väga oluline. 2024. aasta saab olema see aasta Eesti ajaloos, kuhu saame hiljem tagasi vaadata – jõustusid nii abieluvõrdsus kui said ka võrdse kaitse kõik inimeste erinevused. Selgem ja lihtsam kaitse teeb meid inimestena ja riigina vabamaks ja tugevamaks.

arvamus.postimees.ee 02.01.2024 https://arvamus.postimees.ee/7929950/liisa-pakosta-esimene-aasta-abieluvordsusega-kuhu-edasi