10 ettepanekut vanemahüvitise parandamiseks

Sotsiaalministeerium võttis ette tänuväärse töö vanemahüvitise parandamiseks. Suund iseenesest õige, aga saab ja tuleb teha palju paremini. Isadele mõeldu on tehtud näiteks juba inimeste jaoks – seesama reeglistik tuleks nüüd lihtsalt laiendada kogu vanemahüvitisele, pikendada kasutuse aega ja loobuda täiskuu nõudest – oleks lapsed õnnelikud ja paremini imetatud ka. Et nii saaks olema, saatsin sellise kirja koos kümne ettepankuga ministeeriumisse. Pildil tüüpiline vanemahüvitise saaja. Hillar Mets. EPL / Delfi 27.07.2017

Voliniku ettepanekud seoses vanemahüvitise süsteemi muutmisega

Tänan Sotsiaalministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust seoses vanemahüvitise muutmisega (perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, 10.07.2017,  1.2-2/79-1). Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku seisukohad vanemahüvitise süsteemi muutmise kohta lähtuvad lapsevanemate võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest, eriti soolise palgalõhe vähendamise vajadusest.

Tunnustan Sotsiaalministeeriumit väga olulise teema avamise eest. Esitatud eelnõu on samm õiges suunas, ent see samm on ilmselgelt liiga lühike ja liiga kauges tulevikus. Ka eelnõu jõustumisel seadusena jäävad alles kaudselt diskrimineerivad sätted, mis tekitavad soolist palgalõhet ning soolist ebavõrdsust. Samas on eelnõu suurimaks väärtuseks isadele mõeldud vanemahüvitisega hüvitatav niinimetatud isapuhkuse kuu, millel puuduvad senised ja ka eelnõuga jätkuvad põhjendamatud piirangud töö- ja pereelu ühitamisele. Kõige lihtsam oleks diskrimineerimisohtlikud olukorrad lõpetada selliselt, et isapuhkusele mõeldud paindlikkus ja kasutusvabadus laieneks kogu vanemahüvitisele[1]. Isapuhkuse regulatsioonis on riik suutnud loobuda senisest patroneerivast hoiakust, kus kirjutatakse ette sissetulekupiirid, et kellega koos tohib/ei tohi puhkust võtta või kuidas seda peab võtma ühe/nelja kuu kaupa. Vastasel korral jääb alles sooline diskrimineerimine, millega tehakse lapsevanematel nende soo tõttu vahet, ja miskipärast alati naiste kahjuks. Meestele (isadele) ei rakendata sama vanemapuhkuse eest sissetulekupiiri, erinevalt ülejäänud vanematest, kellest üle 90% on emad.

Vanemahüvitise süsteemiga tuleb lahendada üheaegselt mitu ülesannet: tagada lapsele turvaline kasvukeskkond ja võimaldada  lapsevanematel ühitada töö- ja pereelu nii, et selle tulemusena ei kujuneks naistest tööturu riskirühm.

Seega peab vanemahüvitis eesmärgipäraselt tagama, et lapse juures viibiks täiskasvanu, ent et soovi korral saaks osa täiskasvanuid ka töisele eneseteostusele panustada. Töö- ja pereelu ühitamiseks on vaja, et hüvitataks lapse kasvatamise tõttu töölt eemal oldud aeg, sekkumata samas riiklike piirangutega sellesse aega, mil lapsevanem töiselt panustab. Naiste päästmiseks tööturu riskirühma staatusest ning palgalõhe ületamiseks on vajalik tagada töötajatele vabad võimalused eneseteostuseks ning tööandjatele suurem kindlustunne.

Töö- ja pereelu ühitamise eesmärgi saavutamiseks peab vanemahüvitise süsteem olema võimalikult paindlik, jättes lapsevanematele õiguse vabalt valida aeg, mil nad pühenduvad lapsekasvatamisele ning mil nad käivad tööl. Praegune ja ka kavandatud piirang töötasu suurusele ei teeni töö- ja pereelu ühitamise eesmärki, vaid  vastupidi, vähendab naiste, eriti kõrgema palgaga naiste võimalust saada sama töö eest meestega samaväärset palka. Selline riiklik surve aitab otseselt kaasa soolise palgalõhe püsimisele. Samuti puudub vanemahüvitise kasutamises kaasajale vajalik paindlikkus.

Järgnevalt kümme konkreetset ettepanekut vanemahüvitise süsteemi muutmiseks.

1. Diskrimineerimist ennetavate sätete lisamine

Vanemahüvitise perioodiga seonduvad diskrimineerimised või diskrimineerimisohtlikud olukorrad on kõige suurema osakaaluga voliniku töös. Oma osa on selles teadmatusel. Lisaks teabematerjalidele oleks vajalik ka vähemalt osundus perehüvitiste regulatsioonis endas. Tööandjad, kes tutvuvad vanemahüvitise regulatsiooniga perehüvitiste seaduses, ei leia enamasti iseseisvalt üles sama regulatsiooniga seotud diskrimineerimiskeeldusid, kuna need asuvad üksnes soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Seega soovitame perehüvitiste seadusesse lisada viide diskrimineerimiskeelule ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Heaks näiteks on Rootsi vanemahüvitise seaduse §§ 16-17[2].

2. Osalise koormusega töötamise võimaldamine, sõltumata naise palgatasemest ning osakoormuse määrast ning tööturu riskide vähendamine

Vanemahüvitise regulatsioon peab võimaldama tööl käia  ka osalise tööajaga. Selleks peaks olema võimalik vanemahüvitist kasutada veelgi paindlikumalt ja ka nii, et osa päevast on lapsega ema ja teise osa isa. See võimalus teeniks kõikide osapoolte huve: lapse juures on kogu aeg täiskasvanu ja lapsele on tagatud rinnapiimaga toitmine. Lapsevanem saab planeerida soovi korral oma tööd osaajaga ja saab jätkata nii oma karjääri kui ka luua perekonda. Eelnõu ei kaota ära praegust paindumatut süsteemi, kus vanemahüvitisel olija (välja arvatud isapuhkuse ajal isa) saaks sellist võimalust kasutada, kuna vanemahüvitist saab võtta vaid nelja kuu kaupa (vahetades vanemahüvitise saajat kuni 2 korda aastas) ja ema ei saa olla isaga samaaegselt vanemahüvitisel (küll aga on seda võimaldatud 30 päeva osas isale). Praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt on võimalik hüvitise saajat vahetada kuni kuus korda aastas, seega tegelikkuses jääb sedagi paindlikkust vähemaks. Samas ei lahendata ka tööandja poolt vaadatuna probleemi, et tööandjal puudub tegelikult ülevaade, millal ja kui palju saab töötaja lapse kõrvalt tööl käia. Veelgi enam – ehkki nelja kuu kaupa asendustöötaja leidmine on küll kergem kui kuu aja kaupa, kuid kokkuvõttes endiselt sama riskantne.  Tööandja kindlustunne tõuseb, kuna ta ei kaota töötajat, vaid tal tekib võimalus töö ümber korraldada nii, et ta ei pea asendajat palkama ja kulutama tema väljaõpetamisele. Näiteks on Rootsis võimalik võtta vanemahüvitist kuni 1/8 määras (ühe töötunni kaupa 8-tunnisest tööpäevast) – seega hüvitatakse kaheksatunnise tööpäeva jooksul tunni lühema tööpäeva puhul vanemale viimase tunni lapse hooldamise tõttu saamata jäänud töötasu.

Praegu kehtiv ja ka jätkuvalt välja pakutud regulatsioon, kus sama eesmärki (võimaldada osaajaga töötamist) on lahendatud palga ülempiiriga, soosib soolist palgalõhet ning selle jätkumist. Diskrimineerimise tuvastamiseks kasutatakse võrdlusgruppi – antud juhul sobivad võrdlusgrupiks nii isad isapuhkuse ajal kui ka pensionärid, kelle pension riikliku hüvitisena sõltub samuti varasemast sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Mõlemal juhul palgapiir puudub. Lisaks osundan, et eelnõus on kavandatud vanemahüvitis vähendamine meessoole erisust tekitavalt PHS § 42 lõikega 1^’, mis sätestab erisuse isa täiendava vanemahüvitise puhul. Kui isa teenib täiendava vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, tema vanemahüvitist sotsiaalmaksuga maksustava tulu võrra ei vähendata. Seletuskiri ütleb selle kohta, et isa täiendava vanemahüvitise saamise ajal ei ole tööl käimine soositud ning töölepingulises suhtes olevale isale on seatud tingimus olla isa täiendava vanemahüvitise saamiseks isapuhkusel. Eeldatakse, et puhkusel viibiv isik samaaegselt ei tööta. Samas saab isa võtta samuti oma puhkust välja osade kaupa nagu ema, kellele on aga sissetulekupiir kehtestatud, millest alates vanemahüvitist vähendatakse. Ettepanek on kasutada emadele lihtsalt läbivalt sama regulatsiooni, nagu on eelnõus ette nähtud isapuhkuse jaoks.

Tööturu riskide vähendamiseks on vajalik loobuda vanemahüvitise arvestuse puhul täiskuu nõudest. Kuna töötamine on niikuinii lubatud, puudub sellel nõudel ka igasugune mõistlik põhjus.

3. Vanemahüvitise saajate ringi laiendamine

Vanemahüvitise saajate ring peaks olema laiem ja hõlmama lapse huve silmas pidades ning sarnaselt ülejäänud laste hooldamist puudutavatele regulatsioonidele kõiki last tegelikult hooldavaid isikuid. Praeguse regulatsiooni  ja eelnõu kohaselt saavad vanemahüvitist lapsevanemad, lapsendajad, vanema abikaasa (ent mitte kooselupartner või faktiliselt koos elav ja last hooldav isik), eestkostja või lepinguline hooldaja. Õigustatud isikute ringi peaksid kuuluma vähemalt vanavanemad ning ideaalis kõik last tegelikult hooldavad isikud. Kujuteleme helge võimalusena olukorda, kus aasta ja kolmekuuse lapsega tegeleb esmaspäeviti ja reedeti lapse isa, teisipäeval ja kolmapäeval pool päeva lapse vanaema ja pool päeva lapse ema ning neljapäeval pool päeva lapse üks vanaisa ja teise poole päevast lapse teine vanaisa. Hommikuti, õhtuti ja nädalavahetuseti tegelevad lapsega endiselt tema vanemad. Vanemahüvitise saajateks on lapse isa, ema, vanaema ja kaks vanaisa – igaüks osaajaga vastavalt töölt eemal oldud ajale. Laps saab parima hoolduse, kaks korda päevas rinnapiima ning arengut stimuleeriva kasvatuse. Kõik pereliikmed aga saavad oma töise eneseteostusega jätkata, samuti maksavad kõik pereliikmed makse edasi. Lisaks osundan, et kavandatav PHS § 33 lõige 3, milles sätestatakse isikute loetelu, kellel on õigus isa täiendavale vanemahüvitisele juhul, kui lapse bioloogiline isa oma õigusest loobub või kui ta ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada, on ebaselge ning ei lähtu lapse parimatest huvidest. Isa täiendava vanemahüvitise saamise õigusest loobumise korral tuleb lapse bioloogilisel isal esitada SKA-le kirjalik teade. Sellisel juhul tekib õigus isa täiendavale vanemahüvitisele lapse ema abikaasal. Kui lapse bioloogiline isa ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda, on isa täiendava vanemahüvitise saamise õigus lisaks ema abikaasale meessoost lapsendajal, eestkostjal või hooldajal, sellisel juhul pole kirjalikku nõusolekut hüvitise saamise õigusest loobumiseks vaja. Nende sätete problemaatilisus seisneb selles, et kõik toimingud tuleb läbi viia suhteliselt lühikese aja jooksul ning eriarvamuste tekkimisel on kannatajaks laps. On ebaselge, millal tuleb lapse bioloogilisel isal esitada avaldus või millal saab otsustada, et isa ei täida perekonnaseaduse mõttes oma kohustusi ning avaldust esitada ei tule. Sooliselt ebavõrdne kohtlemine tekib asjaolust, et ema sama käitumise puhul (perekonnaseaduse mittetäitmine) regulatsiooni pole – näiteks kui vanemahüvitist kasutab lapse ema, aga vanemahüvitist sooviks kasutada hoopis isa uus abikaasa ja see oleks ka tegelikkuses parem lapse huvidest lähtudes. Lisaks nendin, ehkki perekonnaasjad ei ole kaetud soolise võrdõiguslikkuse seadusega, et eelnõu seletuskirjas puudub igasugune põhjendus, miks vanemahüvitisele kvalifitseerub just ema uus abikaasa, aga mitte elukaaslane või kooselukaaslane, või miks ei võiks sama rolli täita lapse bioloogiline vanaisa.

4. Tööandjale etteteatamise aja pikendamine

Tööandjale etteteatamise aeg peab olema piisavalt pikk, et tööandja jõuaks teha vajalikke ümberkorraldusi. Tööandja ja eriti asendustöötaja vajab ka pikemaajalist plaani töötaja töölt eemal viibimise kohta. Mida pikem on plaan ja etteteatamise aeg, seda väiksema kuluga on ümberkorraldused tööandjale ning seda paremaks muutub fertiilses eas naiste ja laiemalt lapsevanemate positsioon tööturul. Minimaalseks saaks pidada kahekuulist etteteatamise aega, seda eriti tööle naasmise osas. Perekonna õigusi etteteatamise aja pikendamine oluliselt ei muuda, kuna plaanid lapsega kodus olemise osas tehakse niikuinii pikemalt ette. Pikem etteteatamisaeg samas vähendab lapsevanemate riske tööturul ning parandab nende töötajate õigusi, kes asendavad last hooldavat isikut tema töökohal.

5. Vanemahüvitise kasutamine pikema või lühema koguaja jooksul.

Soovitame kaaluda võimalust kasutada vanemahüvitist ilma selle kogupikkust muutmata kuni lapse 12-aastaseks saamiseni või vähemalt kuni esimese klassi lõpetamiseni. See on vajalik lapse huvides, et vanemad saaks lapsega koos olla ka lapse teistel murdelistel eluhetkedel, mis on ette planeeritavad, näiteks koolitee alustamine või lasteaiaga kohanemine. Lisaks võib see vajalik olla juhtudel, kui last soovitakse imetada näiteks kuni lapse 2-aastaseks saamiseni. Vanemahüvitise perioodi pikkus jääks samaks, muutus annaks võimaluse seda aega kasutada paindlikumalt lapse huvides. Lisaks lähtuks 12-aastane periood töö- ja pereelu ühitamise ettevalmistatava direktiivi mõttest ning võimaldaks ka tegelikkuses paindlikkust kasutada. Kolmeaastane periood võimaldab maksimaalselt kasutada poole osas paindlikkust, mis võib olla mõnedel juhtudel liiga vähene ning tegelikkuses ka tööandjat liigselt koormav mudel.

Lisaks osundan, et on sooliselt ebavõrdne lubada ainult isal kasutada vanemahüvitist emaga samal ajal, ent mitte vastupidi. Tsiteerin eelnõu seletuskirja: “PHS § 33 lõiget 1 täiendatakse teise lausega, millega sätestatakse mõlemale vanemale sama lapse kohta vanemahüvitise samaaegse saamise õigus. Nimetatud õiguse kasutamine on seotud PHS-i lisatava isa täiendava vanemahüvitise õigusega (PHS uus § 33 lõige 2). Kehtiva PHS alusel makstakse vanemahüvitist korraga vaid ühele vanematest. Uue regulatsiooni puhul, kui isa soovib saada isa täiendavat vanemahüvitist perioodil, mil ka emale makstakse vanemahüvitist, on neil mõlemal õigus saada vanemahüvitist ühel ajal.” Lähenemine isade vanemahüvitisele on õige, kuna see ei sea põhjendamatuid piiranguid meestele. Täpselt samu printsiipe, mida riik on valmis pakkuma meestele, tuleks pakkuda ka naistele. Seega tuleks läbivalt kaotada keeld kasutada vanemahüvitist samal ajal. Praktikas tähendaks see õigust (mitte kohustust!) näiteks pere soovi korral kasutada vanemahüvitist kokku kalendripäevade mõttes lühemat aega, ent pikema aja jooksul mõlema vanema poolt koos. Ilmselt kasutaks praktikas seda võimalust väike osa peredest, ent oluline on võrdse kohtlemise printsiibi rakendamine, samuti põhjendamatute piirangute eemaldamine. Arusaamatult detailne ja sooliselt ebavõrdne on ka lähenemine, millega kuni lapse 70-päevaseks saamist ei ole isal võimalik eraldi ilma emata hoolitseda lapse eest ja saada vanemahüvitist, küll aga on isal enne lapse 70-päevaseks saamist õigus kasutada isa täiendavat vanemahüvitist 30 päeva ulatuses.

6. Vanemahüvitise maksustamine sotsiaalmaksuga

Sissetulekuvahede vähendamiseks on vajalik, et vanemahüvitis oleks maksustatud sotsiaalmaksuga. Vanemahüvitise kasutamisel osade kaupa tugevneb vajadus selle järele, et töövõtjal säiliks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kogu tema tööaja eest – nii selle tööaja eest, mis ta töötab töökohal kui ka selle aja eest, mil ta hooldab last, kokku täisajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Sotsiaalmaksuga maksustatud vanemahüvitis võimaldab teha pikaajalise vanemahüvitise kasutamise jooksul õiglast ümberarvestust. Ühtlasi lahendab see praeguse probleemi, et lapsehoolduspuhkuselt naasja hüvitis haige lapsega koju jäädes on väga väike.

7. Vanemahüvitise kõrvalt töötamisel sissetulekupiiri kaotamine

Palgalõhe vähendamiseks on oluline, et riiklikud meetmed ei suuna lastega naisi väiksema palgaga töökohtadele, karistades “liiga kõrge” palga korral hüvitise suuruse vähendamisega. Solidaarsusprintsiibi rakendamiseks on Eestis juba olemas vanemahüvitise üldine ülem- ning alammäär. Selline madal lävend ning ette arvestatav ülempiir on mõistlikud ja proportsionaalsed abinõud, seega solidaarsusprintsiipi juba rakendatakse. Puudub igasugune mõistlik põhjus naiste sissetuleku suurust (vastavalt eelnõule ei räägita siin ju tööajast!) veel täiendavalt ja topelt riikliku meetmega allapoole suruda.

Praktikas tähendab sissetulekupiir, et lapsevanemad (praktikas reeglina emad, nagu näitab ka eelnõu seletuskirjas välja toodud statistika) suunatakse kaudselt valima kasvõi pikki tööpäevi, kuid kõrgema palga puhul karistatakse neid vanemahüvitise vähendamisega. Võrdluseks – sarnast “karistamist” ei kasutata pensionide maksmisel, kus pensioni kõrvalt töötamisel saadava palga suurus ei mõjuta pensioni suurust. Mõlemal juhul on hüvitise maksmise aluseks varasem töötasu ning mõlemal juhul soositakse riikliku hüvitise kõrvalt jõukohast töö tegemist. Lapse huvides võiks olla veel põhjendatud teatud piirang tööajale, ent selline piirang puudub. Piltlikult öeldes võib praegu kehtiva ja kavandatava süsteemi kohaselt väikse palgaga ema töötada maksimumajaga – peaasi, et tema kogupalk ei ületa teatud ülempiiri. Sel moel piiratakse kõrgelt haritud ja vastavalt ka kõrgemapalgaliste naiste motivatsiooni teenida suuremat töötasu, kuna see ei tasu ennast hüvitise vähendamise tõttu ära. Nii soodustatakse soolist palgalõhet, vähendatakse kunstlikult maksutulusid ning antakse pikaajalise mõjuga hoop naiste karjäärivõimalustele. Kaob mõte võtta vastutusrikkad ja kõrgema töötasuga ülesanded, kui see rahaliselt ennast ära ei tasu. Ettepanek on maksta hüvitist töölt lapse hooldamise tõttu eemal viibitud AJA eest ning lubada tööl käidud aja eest nii naistel kui ka isadel-vanaisadel saada tööle väärilist palka. Ehk et tegelikkuses tuleks rakendada nii praegu kehtivat kui eelnõus välja pakutud seaduse eesmärki, tsiteerin eelnõu seletuskirjast: “Kehtiva PHS kohaselt on vanemahüvitise eesmärk säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Muudatusega sätestatakse, et vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab väikelast ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. Seega on vanemahüvitise eesmärk jätkuvalt tagada asendussissetulek vanematele, kellel jääb lapse eest hoolitsemise tõttu töötasu saamata.” Eelnõu seletuskiri ei viita siinkohal, et jutt käib üksnes väikesest või keskmisest sissetulekust. Kõrgemapalgaliste naiste kogusissetulekute mittevähendamine on vältimatu, kui soovime Eestis vähendada soolist palgalõhet.

8. Sünnitushüvitise ühildamine vanemahüvitise süsteemi

Praeguse regulatsiooni kohaselt on ema poolt lapsega kodus veedetud aeg jaotatud sünnitushüvitise ja vanemahüvitise perioodiks. Olemuselt on need kaks hüvitist sarnased, kuid nende erinev regulatsioon muudab neis orienteerumise lapsevanema jaoks keeruliseks. Sünnitushüvitisele on õigus ainult emal ning vanemahüvitisele mõlemal vanemal. Samuti on hüvitise maksja (vastavalt Haigekassa ja SKA) erinev ning hüvitise suuruse arvutamise reeglistik (sünnitushüvitise arvutamisel ei võeta arvesse teistes Euroopa Liidu riikides teenitud tulu, samas kui vanemahüvitise arvutamisel seda tehakse). Lapsevanema seisukohalt oleks loogiline ja lihtsamini kasutatav, kui need kaks süsteemi oleksid omavahel ühildatud.

Sünnitushüvitisega kaasneb praegu ka nõue jääda töölt koju raseduse viimasel 30. päeval, vastasel korral hüvitise suurust vähendatakse. Selline nõue on ema õigusi piirav ning sellel puudub põhjendus. Kui ema või lapse tervise tõttu on vajalik ema töölt kõrvale jäämine, siis seda saab tuvastada arst ning määrata ema haiguslehele. Põhjendamatu on sundida hea tervise juures töötada soovivatel emadel varem koju jääda ja karistada neid vastasel korral hüvitise vähendamisega.

9. Lastesõime teenuse varajasema kasutamise seadustamine õigusena

Väga positiivne on eelnõus pakutud võimalus kasutada vanemahüvitist pikema aja jooksul, ehkki see aeg võiks olla palju pikem. Samas tähendab paindlikkuse suurendamine ka vajadust tuua allapoole kohaliku omavalitsuse kohustus võimaldada lastesõimekoht selle vajaduse tekkimisel. Ettepanek on nihutada õigus lastesõime kasutamisele vähemalt lapse aastaseks saamiseni ning võimaldada kasutada ka osaajaga (ja vastavalt ka osalise tasuga) kohti. Et kohaliku omavalitsuse finantskoormus ei tõuseks seeläbi hüppeliselt, soovitame kaaluda ka laiemat võimalust alustada kooliteed kuueaastaselt ehk senisest aasta varem. Praegused Eesti gümnaasiumilõpetajad on enamikest teiste riikide lõpetajatest aasta vanemad ja satuvad üldises tööelu-aastate arvestuses seega nõrgemasse positsiooni. Lisaks tuleb tagada meetmed, mis hüvitavad perele sissetuleku vahe juhul, kui kohalik omavalitsus ei täida oma kohustust võimaldada lapsele sobiv lasteaiakoht.

10. Seaduse jõustumise ette poole toomine ning ema ja isa individuaalõiguse pikkuse võrdsustamine

Leiame, et 1 kuu isapuhkust on liiga lühike aeg selleks, et mõjutada isasid rohkem lastega koju jääma ning muuta naiste riskistaatust tööturul. Lisaks osundame, et emadele ette nähtud eriaega – praegust 70 päeva – tuleks kas vastavalt lühendada 30 päevani või tõsta isade individuaalõigust samuti 70 päevani. Sooline erinevus ei ole siinkohal põhjendatud, kuna emade puhul on tegemist mitte õigusega, vaid ainsa võimalusega. Lisaks lubatakse isadel kasutada oma individuaalõigust emadega samal ajal, sama õigus aga puudub emadel. Mõistame, et ühiskonna seisukohalt on vajalik järk-järguline rakendamine, et muudatusega kohanemine oleks sujuv. Järk-järgulise rakendamise jaoks on aga seaduse praegune jõustumistähtaeg, 01.07.2020 väga pikk. 2020. aastaks peaks isapuhkuse pikkus olema vähemalt  3 – 6 kuud. Kui alustame ühe kuuga alles 2020. aasta keskel, ei parane naiste nõrgem staatus tööturul ega ka sooline palgalõhe veel väga pikka aega. Soovitame kaaluda jõustumistähtaja toomist varasemale.

Loodan, et sain ettepanekutega abiks olla Eesti iibe tõstmisel. Ja soolise palgalõhe vähendamisel Mida vabamalt saab naine ise otsustada oma laste kasvatamise, eneseteostuse ja sissetuleku üle ning mida väiksemad on tema riskid tööturul, seda suurema tõenäosusega ta lapsi ilmale kannab ja seda suurema rõõmuga neid imetab.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Liisa Pakosta
soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

[1] Vaata ka Ain Kaalep “Sõber, kui ehitad maja”.

[2] https://www.riksdagen.se/sv/dokument-lagar/dokument/svensk-forfattningssamling/foraldraledighetslag-1995584_sfs-1995-584