Liisa Pakosta: seda ehet kandes oli väekam tunne - foto

Kui presidendiproua ehted valmistanud Anneli Tammik tõdeb, et ballil oli palju ilusaid ja huvitavaid ehteid, siis ehtekunstnik Kaie Parts on risti vastupidisel arvamusel – midagi silmapaistvat polnudki.

“Ma ei saa aru, miks. Meil on kohutavalt palju häid kunstnikke. Kas tõesti on rahakotiraudade lahti tegemine nii hirmus raske töö,” arutleb Kaie Parts. Üks põhjendus on temal aga siiski peast läbi käinud – ehk on eestlased poliitilisest olukorrast nii häiritud, et seepärast ei julge midagi kaela panna.

Barbi Pilvrel oli väga vinge must kaelaehe. Silma jäi ka Merylin Rüütli türkiissinine ehe, et selliseid suuri ja jõulisi aktsente oli küll,” lausub Veenre. “Aga see ei ole eesmärk omaette, küsimus on ikka tervikus ja isiksuses.”

Ajakirja Eesti Naine moetoimetaja Anne Metsis tõdeb, ehteid kanti sel korral minimaalselt ja mood ongi selline. “Üldiselt ehtevaesel taustal torkasid silma Barbi Pilvre Liisa Pakosta kodarraha meenutav hõbemedaljon ja Olga Temnikova Tanel Veenre autoriehe,” sõnab ta.

Margit Sutrop: kõige kallimad on kingiks või päranduseks saadud ehted

Margit Sutropi kaelaehe on pärit ühelt Pariisi tänavalaadalt, mille ostis tema mees Urmas 1990ndatel Prantsusmaal käies. “Kahjuks valmistajat ei tea, aga tegemist on Prantsuse ehtekunsti kauni näitega: hõbeehe, mille keskel suur lillakasvioletne kvartskristall, ripatsite otsas väiksed ametüstid,” sõnab ta. “Abikaasale meeldib väga ehteid kinkida: pea igaks pulma-aastapäevaks või muuks suuremaks tähtpäevaks olen saanud talt kingiks kõrvarõngaid, kameeprosse ja kauneid kette ning käevõrusid. Urmasele meeldib käia nii välismaa antiigi turgudel kui Eesti oma antikvariaatides ja ta on väga uhke, kui mõne huvitava leiuga koju tuleb.”

Kõige kallimad ongi Margitile kingiks või päranduseks saadud ehted. “Igapäevaselt kannan ovaalse päikesekiviga kuldsõrmust, mille isapoolne vanaema Laine kinkis mulle, kui sain 16aastaseks. See oli sümboolne akt, sest tema ise oli selle saanud oma emalt 16ndaks sünnipäevaks. Kuna vanaemal olid ainult pojad, siis sain mina esimese naissoost järeltulijana tema sõrmuse,” räägib ta.

Oma kõige esimesel presidendi vastuvõtul kandis Margit vanavanaema kulduuri, mis oli pärit tsaariajast. “Meie suguvõsa tõeliseks reliikviaks on aga hõbedast peavõru, mida on abiellumisel kandnud juba kolm põlvkonda: mu ema, mina, õde Eva ja mu tütar Ingi. See on valgete kristallidega hõbedast peaehe, mille disainis mu ema kooliaegne pinginaaber Helle Vahter.”

Seekordsel ballil kantud hõbedase kaelaehte pakib Margit aga ilusti sisse ning paneb sahtlisse ootama. “Kas järgmist sobivat tualetti või hetke, kus on paras aeg anda oma ehted edasi oma tütardele. Mul on hea meel, et ka nemad oskavad traditsioone väärtustada ja tunnevad esiemadega tugevat sidet.”

Evelin Orase ehe sümboliseerib vabadust

Lilli Jahilo poole. Sinine ookean, millel sõuab üksik hõbedane puri – minu silmis vabadust ja edasiliikumist sümboliseeriv ehe moodustab nüüd koos kleidiga täiusliku komplekti,” sõnab Evelin ja lubab ajatut ja klassikalist ehet edaspidigi kanda.

Liisa Pakosta: seda ehet kandes oli väekam tunne

“Kärt Summatavet on väega naine, ja ta teeb väega ehteid. Nii et seda ehet kandes oli endalgi võimsam ja väekam tunne küll,” tõdeb riigikogulane Liisa Pakosta oma oranži koralliga hõbepreesist rääkides. Et ehe ballil kindlalt paigas püsiks, oli abiks hõberõngastest tagasihoidlik kett. Ehe kuulub kunstniku uude kollektsiooni “Mälumaastikud” ja selle inspiratsiooniallikaks on Eesti rahvarõivaste prees kui puhta väe allikas ja keskpunkt.

“Käin vastuvõttudel ühe ja sama lihtsaima lõikega kleidiga, mida iga kord moekunstnik Zoja Järgiga veidi uuendame. Seekord tegi Zoja kleidile varrukad ja siis vaatasime, et kleiti on juba küll, midagi muud peale ühe ehte polegi vaja lisada. Õnneks oli Kärdil just uue kollektsiooni tegemine käsil ja nii see ehe minuni jõudis, esiotsa laenutatuna,” räägib Pakosta ja soovitab “Mälumaastikke” Eesti rahva muuseumi näitusemajja vaatama minna.

Julia Laffranque: teenetemärk ei tahtnud kleidi küljes püsida ja pudenes käteldes maha

“Meil on Strasbourgis üks amatöörteater Tagora, kus ma sain tuttavaks prantslanna Julie Vauboin’iga, kes disainib riideidki. Mõtlesin, et miks mitte lasta noorel inimesel proovida – katsetame koos,” jutustab Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque, kuidas ta vabariigi aastapäeva vastuvõtuks kleidikunstniku leidis.

“Julie disainis ja õmbles, mina andsin natuke juhiseid. Ta oli väga elevil ja pabistas, ka tema jaoks oli see suur sündmus. Tore on aga see, et talle hakkas hirmsasti meeldima Eesti leib, sest kui me minu juures kleiti proovisime, tundis ta kogu aeg ahjust leiva lõhna – ma teen regulaarselt musta leiba. Tulemus on see, et ma õpetasin tedagi Eesti leiba tegema.”

Mis kleidist edasi saab? “Meil on tulemas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunike iga-aastane tantsuõhtu. Võib-olla saab seda seal kanda, sest Julie tegi mu abikaasale samast materjalist vesti, et me harmoneeruksime, kui koos välja läheme,” räägib Laffranque. Tema prantslasest kaasa Rodolphe kandis violetset vesti pintsaku all ka presidendi vastuvõtul.

Ka kaunilt küütlevate mageveepärlitega kaelakee, mille autor on ehtekunstnik Ülle Voosalu, valis Laffranque kleidiga toon-toonis. Tema parema käe keskmist sõrme aga ehtis silmapaistev sõrmus, mille kirjanikust ema Maimu Berg kunagi ühelt reisilt kingiks tõi.

Kleidi pitsiga kaetud rinnaesisele kinnitas Laffranque Prantsuse rahvusliku teeneteordeni ja Valgetähe teenetemärgi, kuid viimane pudenes presidendipaariga käteldes maha, nii et ta pidi selle vaibalt üles võtma. “Kui presidendiproua mind embas, siis kukkus mul Eesti orden rinnast, kuigi abikaasa oli selle sinna hoolikalt sättinud. Daamidel on üldse suhteliselt keeruline ordenit oma kleitide külge kinnitada. See ei taha seal nii hästi püsida kui meeste pintsakute küljes,” tõdeb Laffranque.

“Teenetemärk on väga suur au ja loomulikult on see just niisugune õhtu, kus tahad seda kanda. Õnneks sain ma selle kohe kätte. Hiljem kuulsin, et kui orden peaks päris ära kaduma, on sellel küljes ainulaadne number, mille järgi saab teada, kellele see kuulub,” märgib kohtunik.

Barbi Pilvre: kaelaehe meenutas mulle auraha liialdatud koopiat

Riigikogulasele soovitas plastmassist kaelaehet Ivo Nikkolo ja Baltika grupi aksessuaaride ning kangaste maaletooja Marjan Saar. “Mulle meenutas see pisut kuulivesti ja rektori või presidendi auraha ilmselgelt liialdatud koopiat. Seda on kasutatud moedemonstratsioonidel ja mina sain ta laenuks oma kleidi juurde. Seega annan ehte tagasi ja seda saab edaspidi ilmselt mõnel Nikkolo moeetendusel näha.”

 

õhtuleht, 27. veeb. 2015

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga