Liisa Pakosta – Ei mingeid tuugeneid Saaremaale!

Pühapäeval pakkus Liisa Pakosta oma koduhoovis Kalamaja päevade puhul kõigile soovijaile pannkooke, nagu ka eelmisel aastal. Kuid olgem ausad, tegelikult valmistas pannkooke Liisa abikaasa Jaanus, naine aga muudkui suhtles ja Liisa-Ly Pakosta elab lahedas kohas, see on päris Vana-Kala-maja tänava lõpus.

Edasi tuleb vaid tänav, kultuurikilomeetri ülekäik, kividest rand ja nn Patarei Beach, pahemale jääb vangla. Pakosta aknast paistab 50 meetri kaugusel Tallinna laht. Hoovivärava külge kinnitatud kapis avas Liisa üleeile oma väikse laenuraamatukogu – puhtalt usalduse peale. “Võib võtta ja tagasi tuua, võib ka midagi muud asemele tuua.“ Koostöös kirjastusega Varrak. Ja loomulikult – Kalamaja elanikuna on Liisa suur kogukonnaaktivist – et siia ei kerkiks mõttetuid ja koledaid maju, ei ehitataks täis mereäärt ning liiklus käiks mõistuse järgi. Ühesõnaga – normaalne inimene. Liisa ja Jaanuse peres kasvab viis last. Reedel esines Pakosta juba kurikuulsaks saanud tööjõu-ja immigratsiooniteemalisel debatil Kuressaares. Pärast seda väike õhtuoode ning seejärel hea võimalus testida ajavõitu – lennukiga Tallinnasse. “Kuidas lennujaama saab?“ küsis ta. – “Kas sul raha on? Siis võta takso.“ Ei osanud tõesti soovitada, mis buss ja mis kell sinna sõidab. Ahjaa, pühapäeval sai Pakosta perest järjekordne Muhu seemneleiva “ohver“.

 

Liisa Pakosta, miks sa kandideerid neil valimistel? Ma annan alustuseks ühe vihje Euroopa Parlamendi valimistel nutika otsuse tegemiseks, mis küll erineb poliitikute tavapärasest “mina-olen-parim” jutust. Selleks, et Eesti hääl kõvemini kõlaks, on üleüldse mõtet valida ainult kahte erakonda: IRL-i ja kui see valik tõesti mingil mulle arusaamatul põhjusel meelepärane pole, siis sotse. IRL kuulub Euroopa Parlamendi suurimasse poliitikaperekonda ehk konservatiivide ja kristlike demokraatide perre ja sotsid suuruselt teise. Mida suurem on su perekond, seda rohkem on inimesi, kes su eesmärke toetavad ja seda suurem on tõenäosus, et Eesti mured ja rõõmud on esiplaanil. Sisuliselt otsustavad need kaks poliitilist perekonda kõik küsimused. Muud rühmitused on juba tublisti väiksemad või suisa marginaalsed.

 

Olen riigikogus Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja Eesti delegatsiooni juht Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel, seega loogiline, et soovin anda oma panust. Kaks olulist asja, mida tahaksid Euroopas ajada. Esiteks elatustaseme tõus. Selle esimeseks aluseks on julgeolek, Eesti iseseisvus. Et saartel elavate inimeste sissetulekud suureneksid, siis peab EL-i roll suurenema kõiges, mis tugevdab ühisturgu. Pean silmas nii õiguskeskkonda kui turu toimimiseks vajalikke ühendusi, näiteks oluliselt tihedamat ja paremini toetatud lennuliiklust mandriga, laialdasemaid ja üha mugavamaid laevaühendusi. Ühisturg tähendab, et Saaremaa tublid laevaehitajad saavad lihtsamalt oma teenuseid pakkuda ja et nišituristid, kes otsivad kas kvaliteetset ravispaa teenust või erakordseid loodusvaatluse võimalusi, saavad oma paksude tengelpungadega võimalikult takistusteta kohale tulla, andes samal ajal
üksinda sama palju tulu saarele kui kakssada tavaturisti. Ja teiseks? Energialiit on järgmise viie aasta kolme olulisema teema hulgas kindlasti. Saarlasi ja hiidlasi puudutab see nii tõrgeteta ja tulevikuhirmudeta energiavarustuse tagamisel kui ka taastuvenergeetika poolelt.

 

Pealiskaudsed poliitikud võivad hõisates toetada tuulikuid ka Saaremaal ja Hiiumaal, mõtlemata sellele, kui suure löögi annaksid need just nimetatud eksklusiivse turismi, ravi võimaluste ja konverentsiteenuste müügile. IRL on algatanud eelnõu eesmärgiga keelustada saartel tuulikud, et säästa inimesi nendele täitsa mõttetutele vaidlustele kuluvast ajast, sest suured tuulikud saartele ei sobi, joonistatagu ringe kuidas tahes. Teemaga tegelenuna võin kinnitada, et Läänemere põhi on nii madal, et meretuuleparkidele näen küll perspektiivi – ainult et need peavad asuma kaldast sedavõrd kaugel, et nende nähtavus on maksimaalselt silmapiiritäpikeste kujuline. Mis saab saarlastest, kui iga kuu lahkub siit 30–40 inimest? Mida annab teha Euroopa Parlamendi tasemel? Ma muretsen ikka laste ja noorte pärast, noorte töötuse pärast.

 

Saaremaal ja Hiiumaal on Eesti kohta väga tugev haridus, TTÜ lisandunud kolledž EL-i toel annab palju juurde. Olen erialalt muinsuskaitsja ja saan kinnitada, et Gotlandi näitel teame, et ülikooliharidus saarel saab tublilt olla maailma parimate hulgas. Toetused haridusele, eneseteostusele ja töökohtadele on see, mille eest ma võitlen. Kui Gotlandi võrdlusega edasi minna, siis kolivad sinna suviti mitmed Stockholmi tipprestoranid või teevad oma filiaali. Miks ei võiks Saaremaa inimesed võimude toetusel tegelda parimate suure maa asjade ajutiselt saarele toomisega? Praegu on kahjuks vastupidi, Pädaste Alexander kolib talveks Tallinna. Saared on erilised ja vajavad ka asukohast tulenevat tuge. Sellest hakkab Euroopa Liit lõpuks üha rohkem aru saama, ent Eesti ja Põhjamaade, aga näiteks ka Malta ja Küprose poliitikute tugev töö ja tugev koostöö on siin hädavajalik. Näiteks on toit Saaremaal ja Hiiumaal kallim ainuüksi seetõttu, et praamiveo hind pannakse toidu hinnale otsa. Kui juba on väikepoodide toetused, siis on täiesti loogiline, et kui väiksem koht on veel lisaks saare peal, siis tuleb kohalike toetuste piisavust eriti tähelepanelikult vaadata. Saartel töötavad hästi loomingulised, erilised lahendused, mis ei tarvitse ega peagi raamidesse mahtuma. Igal pool, aga eriti saartel võib elu takistada liigne bürokraatia.

 

Su enda seotus Saaremaaga? Sugulasi, muid seoseid? Esimesed mälestused? Teise maailmasõja ajal sai Sõrve lahingus surma mu enne sõda pagarikoda pidanud vanaonu, surnukeha ei identifitseeritud ja maetud on ta ilmselt mõnda ühishauda. Ema on rääkinud, kuidas nad kahekesi koos vanaema Annaga, kelle kõik pojad sõjas surma said, lõpuks said loa Saaremaale sõita ja kuidas väikest kasvu naine ei osanudki muud teha, kui lihtsalt istuda ja nutta ning siis eluga edasi minna. Mu isa Lembit Pakosta oli suur Saaremaa fänn. Ta oli üks EÜE esimesi aktiviste ja Kõljala rühma komandör, rühmalauluks oli neil “Metsavennad“. Loodusearmastajast keskkonnakaitsja ja planeerijana oli ta hiljem ikka kohal, kui rannaalade kaitseks midagi teha sai, lisaks osales ta ka Muhu väina regattidel. Mulle jäi küll mulje, et sisust ja spordist veel palju tähtsam oli mu isale võimalus kohtuda väga meeldivate inimestega, nii et kodus käis muudkui üks Saaremaa kiitmine. Oma eredaimad mälestused on ümber Hiiumaa ja ümber Saaremaa jalgrattamatkadest ning suvistest sõprade külastamistest.

 

Meie Maa, 22.mai 2014