Liisa Pakosta foto

ÄRGAS IDEE Hariduslinnak võiks sündida kvartalis, kus tegutsevad juba Inglise Kolledž ja Reaalkool. Esimesena võtab seal laienemise ette mullu avatud erakool.

Tsaariajal rajatud uhkest neo-renessanss-stiilis kohtuhoonest Pärnu maantee ja Georg Otsa tänava nurgal võiks saada osa tulevasest hariduslinnakust, ütleb Liisa Pakosta. Avalikkus teab teda IRLi poliitiku ja rahvasaadikuna, inglise kolledži rahvas aga oma hoolekogu liikmena. Kohtumajja mahuksid nii gümnasistid kui ka põhikooli õpilased. Reaalkool ja inglise kolledž ägavad ruumikitsikuses. Samas on tung mõlemasse kooli võimas. Nõudlust pole kahandanud ka mullu samas kvartalis avatud Kesklinna põhikool, mida rahvasuus tuntakse Reaalkooli erakoolina. Seal õppimine maksab sõltuvalt klassist 1500–1800 eurot aastas. Kvartalis asuvad kaks koolivõimlat, ujula ja staadion. Koolid saaksid neid kasutada ühiselt, samuti korraldada koostöös toitlustust, osta turvateenuseid ja palju muud. Võit pole ainult rahaline (suurema mahu puhul saab hinnas tingida), vaid ka ajaline (ühe lepingu ettevalmistamine võtab vähem aega kui kahe oma). Kuid see kõik on vaid n-ö tehniline osa.

 

“Hariduskinnisvaraga on mõtet muutusi ette võtta siis, kui kaasneb hüpe kvaliteedis. Ei piisa sellest, et tõmbame kvartalile ühise aia ümber. Vaja on muutusi õpetamise viisis ja sisus. Lapsed väärivad rohkem valikuvõimalusi,” räägib Pakosta. PAARI VIIMASE AASTA JOOKSUL ON on arutatud, mida võiks teha hariduslinnakus. Näiteks Pakosta ettekujutuses mahuks kvartalisse integreeriv mitmekeelne lasteaed, millist Eestis veel pole. “Lastaedadele pööravad tähelepanu just need riigid, kes tahavad suurimat hüpet hariduses,” ütleb ta. “Huvi keelekümbluse vastu on üüratult suur.” Mõnes riigis on laps juba viieaastaselt koolis käinud. Eestis teda aga kooli ei võetaks. Siia kolides (aga Eesti ootab ju tarku õppejõude, ärksaid ettevõtjaid, nutikaid spetsialiste, NATO sõjaväelasi ja veel palju teisi toredaid inimesi) vajaksid välismaalaste pered lasteaeda, kus oma järeltulijaid hoida. Samuti tarvitaksid lasteaeda siinsed pered, kes kavatsevad välismaale elama minna.

 

Sama kehtib rahvusvahelise õppekavaga kooli ehk IB-õppe kohta, mida rakendab inglise kolledž. “Kui tead, et pead välismaale kolima, paned lapsed IB-õppega klassi,” ütleb Pakosta. “Näiteks üks suur IT-firma viib oma kontori Tallinnast Kreekasse ja paljud siinsed eestlased võetakse sinna tööle.” Tallinnas tegutseb küll Rahvusvaheline Kool, kuid tema tariifid on väga krõbedad. Õppemaks algab 16 700 eurost aastas. Õppejõududele, IT-spetsialistidele seda ei hüvitata. Teiseks laborid. Reaalkooli nimi ütleb juba ära, millise kallakuga on tegemist, kuid Pakosta märgib, et ka IB-õppes on reaalained väga olulised. IB-õpe nõuab lisaks teooriale ülesannete koostamist ning nende praktikas ehk laborites järele proovimist. Moodsad laborid on kallid, üks kool üksinda neid soetada ja üleval pidada ei jõua.

 

Inglise Kolledž sai IB-õppe akrediteeringu seetõttu, et kasutab Tallinna Tehnikaülikooli laboreid. “Laborid saaks rajada kahe kooli peale. Siis ei pea õpilased ja õpetajad enam Mustamäele sõitma,” ütleb Pakosta. Kooliruume saaks väljaspool ametlikku õppeaega ka linnarahva tarbeks kasutada. “Et see kvartal huugaks varahommikust hilisõhtuni,” unistab Pakosta. “Näiteks kokandusklassi saaks kasutada kokkamiskursusteks. Mujal korraldatakse koolide füüsika- ja keemialaborites moodsa kodukoristamise kursusi.” HARIDUSLINNAKUST VÕIKS ÕPILANE saada ka elukutse. Nii nagu Nõukogude ajal, kus keskkoolilõpetajad said näiteks autojuhipaberid. “Vanalinna Hariduskolleegiumis arutati giidikutse pakkumist. Luunjas hobusehooldaja kutseõpet, sest seal on lähedal vaimustav ratsabaas,” märgib Pakosta. Hariduslinnaku tarbeks saaks appi tulla ka Tallinna Keskraamatukogu, mis võiks kvartali koolide raamatukogud üle võtta.

 

Kooliraamatukogudest vabanevatesse ruumidesse saaks rajada seminariruumid ning raamatukoguhoidjad võiks hakata tööle õpinõustajatena. Sellise mõttega on mängitud varemgi. Kuid põhikooli- ja gümnaasiumiseadus nõuab, et igal koolil peab olema oma raamatukogu õpikute tarbeks. Muud kirjandust võib kool hoida ka avalikus raamatukogus, kui ta asub kooliga samas hoones või kooli lähedal. KOOLE INNUSTAB KOOSTÖÖLE ka rahanappus. Samuti moodne elu, kus nõuded kooli lõpetajatele muutuvad. “Juba on muutunud ootused töötajatele kõikidel tasanditel. Ennustada võib, et kümne aasta pärast töötab isegi kojamees kõrgtehnoloogiliste seadmetega, mis on väga kallid. Neid harimata inimese kätte ei usaldata,” ütleb Pakosta. Samas on ette selge, et kõik ei võta ideed vastu hurraaga. Pakosta: “Eesti koolidel pole vaja võistelda omavahel, vaid koolidega Euroopas, kuhu eestlased praegu oma lapsi parema hariduse nimel panevad. Näiteks Soomest peaks pere tahtma Tallinna kolida, kui gümnaasiumiaeg käes, mitte vastupidi.” Inglise kolledž ja Reaalkool on igivanad konkurendid. See on takistanud tihedamat koostööd.

 

Pakosta meelest peaksid mõlemad koolid alles jääma, sest nad erinevad kallakult ja võistlusmoment on vajalik, kannustab edasi. Ta toob paralleeli Kuressaarega, kus haridus õitseb seetõttu, et seal on kaks kooli, kes saavad üksteisega võistelda. JA LOOMULIKULT ON ASI KINNISVARAS. Inglise kolledži maa-ala on tihedalt täis ehitatud. Reaalkool töötas aga juba mitu aastat tagasi välja laienemiskava. Just ruumikitsikusele viidates esitas Tallinna Haridusamet detailplaneeringu taotluse, et rajada praeguse staadioni asemele neljakorruseline spordi- ja algklasside hoone, samuti maa-alune parkla ning selle peale spordiväljak ja rekreatsiooniala. Uut hoonet kavandati koostöös erarahaga ehk PPP-projektina. Kuid talvel 2010 tõmbas linnavalitsus masule viidates pidurit: laenukoormus ei lubanud uuele koolimajale raha kulutada.

 

Mullu suvel läks detailplaneering töösse. Haridusala abilinnapea Mihhail Kõlvart kiitis avalikult laienemiskava: “Usun, et Reaalkooli vaimsus ja väärtused kanduvad üle ka uude hoonesse.” Ühtlasi kerkisid ka esimesed kartused. Riigi Kinnisvara AS väljendas muret, et ega’s ometi sega ehitus kohtumaja tööd, ning keskraamatukogu esindaja meenutas, et kui ehitati inglise kolledži ujulat, kadus raamatukogust elekter. Kuid need on pisimured. Eeskätt on küsimus rahas. Raha on riigil, kes rajab maakonnakeskustesse hoogsalt riigigümnaasiume. Nende loomine aitab sulgeda väiksemaid koole, teenides paljuski haldusreformi huve. Haridusministeerium küsiski kohe, et hea küll, kui tahate ehitada uut maja riigigümnaasiumina, siis millise kooli te kinni panete. Kummagi kooli juhid ei unista, et kvartalisse peaks tekkima uus riiklik kool. Õpilased vajavad uut maja – seda võiksid tarvitada mõlemad koolid kahepeale. Lapsed saaksid ise oma õppekava koostada, kasutades mõlema kooli tugevusi. See on aga ametnikele liiga radikaalne lähenemine. ARTIKLI ALGUSES MAINITUD uhke kohtumaja tulevik on segane. Veel mullu kevadel kavatses riik kolida halduskohtu ja ringkonnakohtu uude kohtumajja, mis ehitatakse Lasnamäe nõlvale.

 

“Kohtumaja peab vastama teatavatele turvanõuetele, kuid Pärnu maantee kohtumajas ei ole võimalik ka suurte investeeringute alusel turvameetmeid rakendada,” selgitas Marko Aavik justiitsministeeriumist Kohtute Haldamise Nõukojas. “Peame sellest hoonest ja ajaloost lahti laskma.” Hiljem pole kohtute kolimisest enam räägitud. Kuid on selge, et millalgi kohus kinni pannakse. Pakosta meelest võiks riik maja kohe haridusele eraldada, mitte panna oksjonile, nagu juhtus 2010. aastal samas kvartalis asuva vana politseimajaga. Kriisiaegses rahahädas müüs riik maja enampakkumisel Austria firmale ECE Capital. Austerlased lootsid maja edasi rentida inglise kolledžile, kuid kool ei saanud vajalikku raha kokku. Samal ajal pidasid Reaalkooliga seotud ärksamad tegelased plaani avada uus erakool. Nad otsisid ümbruskonnas sobivaid ruume, käisid nii Märt Vooglaiu Teatri Majas (kus uue maja valmimiseni pesitseb osa kunstiülikoolist) kui ka Marcel Vichmannile kuuluvas endise Tööstusprojekti hoones. Neil vedas, sest samal ajal soovis ECE Capital vana politseimaja maha müüa. RK Haridussõbrad OÜ ostiski hoone välja. Uus erakool avas seal uksed mullu sügisel. Praegu valmistub Kesklinna põhikool teiseks tööaastaks.

Juba on õpikud ja töövihikud õpilastele laiali jaotamiseks virnadesse sätitud, keldris käib uue maadlussaali sisustamine, moodsa mööbli ja tehnikaga klassid ootavad koolijütse. Igale korrusele mahub neli klassi. Direktori kabineti seinal ripuvad visandid juurdeehitise kohta. Kelder laieneks kogu krundi ulatuses ja oleks kahekorruseline (sh parkla), hoovis saaks aga avardada hoonet nii, et igale korrusele mahuks kuus klassi ja avar aatrium nende vahele. Ehitus võiks heal juhul alata tuleval kevadel. Maapealse laiendamise maht jääb alla kolmandiku maja mahust, tähendab, ei vaja uut detailplaneeringut, mis sageli laiendamiskavad venima paneb. Eraisikutel pole küll nii palju raha kui riigil, kuid sageli reageerivad nad kiiremini ja nutikamalt. Ka haridusasjades, sest hea haridus tõotab lastele head elu. See ei pea aga tähendama, et haridus peaks minema tasuliseks. Pakosta: “Eestile on tarvis, et sõltumata perekonna rahakoti paksusest saaksid hariduslinnaku viljadega ennast toita kõik pered, kelle lastel on kõvemat sorti õppimishimu.”
Eraisikutel pole küll nii palju raha kui riigil, kuid sageli reageerivad nad kiiremini ja nutikamalt. Ka haridusasjades, sest hea haridus tõotab lastele head elu.
MITTE AINULT ERAKOOLID: Liisa Pakosta ütleb, et hariduslinnaku viljadega peaksid saama end toita kõik õpihimulised lapsed sõltumata nende pere rahakoti paksusest.

 

Eesti Ekspress, 27. august 2014

Üks kommentaar “Ennenägematu hariduslinnak Tallinna südamesse”

Vasta admin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga