foto - Liisa Pakosta

10. detsembri Raplamaa Sõnumites lugejatega oma mõtteid jaganud omakandimehest riigikogu saadik Aare Heinvee julged ja kriitilised väljaütlemised pälvisid tähelepanu maakonnast kaugemalgi. “Me oleme valitsemissüsteemi vangid,” väitis Heinvee.

Aastaid Rapla linnapea ja vallavanema ametit pidanud ning riigikogu viimases koosseisus reformierakonna fraktsiooni kuuluva Aare Heinvee julgus üllatas paljusid.

Lihtne – küsiti ja ma vastasin

“Lühidalt võib vastata nii, et kui mult küsiti, siis ma vastasin,” räägib Heinvee oma Raplamaa Sõnumites ilmunud intervjuust Õhtulehele ja lükkab kohe ümber kahtlused, nagu oleks see olnud valimiskampaania eesmärke teeninud aktsioon.

“Ma ei osalenud ka viimastel kohalikel valimistel poolteist aastat tagasi,” ütleb Heinvee.

“Juba siis oli mul põhimõtteline otsus langetatud, et rohkem ma ei kandideeri ka riigikokku. Ma ei arva aga, et minu tähelepanu pälvinud väljaütlemised oleksid kuidagi seotud minu kõrvaleastumisega. Varem pole mulle lihtsalt selliseid küsimusi esitatud ja ma pole selleks avalikku initsiatiivi üles näidanud. See kõik ei tähenda, et ma oleks oma mõtteid saladuses hoidnud, kuid need olid teada pigem väiksemates ringides.”

Heinvee ei usu, et tema poliitilised seisukohad kujutaksid mingit saladust. Eriti need mõtted, mis puudutavad tema kodukanti Raplat, kust ta pärit on ja kus on ta pikka aega tegutsenud sh omavalitsusjuhina.

“Mind on tuntud põhimõttelise inimesena,” tunnistab Heinvee.

“Kui ma olen juba midagi öelnud, pole mõtet enam mitu korda üle küsida. Ma arvan, et seda on minust teadnud kõik erakonnad ning mingi erilise tähelepanuga nad mind viimasel ajal hellitanud pole.”

Oma tee valinud Heinvee tunneb, et mitut põhimõtet, mida ta oleks tahtnud poliitikas olles teoks teha, pole ta suutnud ellu viia. “Pean ruumi tegema neile, kes seda paremini suudavad,” tõdeb Heinvee, lubades, et kodukandi probleemide lahendamisel ei kavatse ta siiski kõrvaltvaatajaks jääda.

Aare Heinvee: paljudele on isiklikud huvid riiklikest tähtsamad!

[—] See, mis toimub Toompeal, ei ole kaugeltki sama, mida soovitakse väljapoole näidata. Me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat. Selle taustal käib kogu aeg veel ka positsioonivõitlus. Riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole riigikogus just palju. [—]

[—] Erakondade omavahelist konkurentsi nimetatakse maailmavaateliseks. Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased. [—]

[—] Omaette veelahe läheb ka linna- ja maasaadikute vahelt. Kui nüüd korraks regionaalsesse valdkonda hüpata, siis olen täheldanud, et Eesti riigi ainuke regionaalne probleem seisneb selles, et Tallinna juhib Keskerakond, ülejäänud regionaalpoliitilised mured ei ole tähtsad. [—]

[—] Meil moodustatakse igasugused töörühmad, komisjonid, töögrupid tihti mitte selleks, et leida probleemidele lahendusi, vaid selleks, et teemasid tõrjuda. [—]

[—] Iga nelja aasta tagant on valimised, iga erakond koostab selleks oma valimisprogrammi, pärast valimisi moodustub koalitsioonivalitsus, mille tegevuse aluseks on koalitsioonileping, millega pannakse riik sisuliselt neljaks aastaks lukku. [—] (Raplamaa Sõnumid, 10. detsember 2014)

Kadri Simson (KE): Heinvee tähelepanekud puudutavad Reformierakonda

“Ma olen varsti juba neli aastat istunud riigikogu saalis praktiliselt Aare Heinvee kõrval ja selle aja jooksul on ta jätnud mulje kui reformierakondlastest, kes teise erakonda kuuluvate kolleegidega ei suhtle. Seega käivad tema tähelepanekud eelkõige reformierakonna kohta,” räägib Kadri Simson.

“Ühtlasi olen ma tähele pannud, et lihtliikmel reformierakonna fraktsioonis suurt sõnaõigust ei ole. Lisaksin, et vähe sellest, et paljud teemad on tabud, ka vigasid ei soovita parandada. Keelatud on neile isegi tähelepanu juhtida. Ilmekaim näide jääb veel peaminister Andrus Ansipi aega, kui ta riigikogu kõnetoolist teatas, et omadelt küsimusi ei küsita! Pärast seda küsivadki reformierakondlased näiteks infotunnis vaid eelnevalt ministriga kokku lepitud küsimusi. Rõivas soovis aastavahetuse intervjuudes selle tava laiendada ajakirjanikelegi.”

Rannar Vassiljev (SDE): kõik erakonnad muutuvad sotsimaks

“On mõtteid, millega võib nõustuda, kuid paljudega ei saa siiski täiesti päri olla,” räägib koalitsioonipartnerist sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev.

“Kindlasti võib erakondade maailmavaates näha lähenemist, eriti valimiste eel. Sellele viitas ka kommunikatsiooniekspert Janek Mäggi, öeldes, et kuna kõik parlamendierakonnad võimendavad oma valimiskampaaniates sotsiaaldemokraatlikke ideid, tuleb Eestis igal juhul sotsiaaldemokraatlik pööre. Tõesti on IRL ja Reformierakond oma ideedega sotsiaaldemokraatlikumaks muutunud.”

Vassiljevi hinnangul paistavad avalikkusele silma rohkem tulised debatid, mille tõttu võibki demokraatia tunduda “näiline”.

“Eks demokraatia olegi kompromisside kunst, mis eeldab läbirääkimisi ja konstruktiivsust,” vaeb sotsist riigikogulane Heinvee kriitikat.

“Võib olla erineva aktiivsuse ja asjalikkusega töörühmi ja komisjone, aga pigem on see ikkagi töötegemise, mitte teemade tõrjumise vorm.”

Liisa Pakosta (IRL): Heinvee valigu mõni tegusam erakond!

“Aare on jätnud igati viksi inimese mulje, aga ehkki istume lähestikku, ei mäleta ma teda rääkimas,” meenutab kolleegi Liisa Pakosta.

“Eks see veidi keeruline ole oma ideid teoks saada, kui neist ei räägi ega kirjuta. Suurem osa tema kriitikast puudutab Reformierakonna siseprobleeme ja see erakond on märksa karmima korra ja kesksema juhtimisega. Esimese asjana võiks Aarele soovitada, et valigu endale mõni tegusam erakond. Eriti kui ta ise ütleb, et on väikestviisi kogu aeg oma erakonnaga opositsioonis olnud. Aare ütleb kuldsed sõnad, et “riik ja omavalitsus ongi selleks, et kõik vajalik võimalikult inimesele sobival moel ära korraldada.”

Meenutagem siinkohal, mitut liberaali läheb vaja pirni lakke keeramiseks? Õige vastus: mitte ühtegi. Kõik paneb paika ju vaba turumajandus.”

Poliitiline kultuur peaks Liisa Pakosta sõnul muidugi kõvasti parem olema, ent see on rohkem inimestes kinni, igas erakonnas.

Heimar Lenk (KE): vaid oma huvide esindajaid tuleb üha juurde

“Aare Heinvee on minu pikaajaline kolleeg riigikogu maaelu komisjonis,” räägib kolleegist keskerakondlane Heimar Lenk.

“Ta väga aus inimene ning tema sõnade siiruses pole mõtet kahelda. Pealegi on ta kogemustega omavalitsusjuht, kes teab, mida räägib.”

Lenk on Heinveega päri, et see, mis toimub Toompeal, pole kaugeltki see, mida tahetakse väljapoole näidata.

“Ei ole tarvis põhjalikult saadikute koosseisu uuridagi, et mõista seda, mida mõtles Heinvee, kui ütles, et riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole riigikogus palju,” nendib Lenk.

Iga koosseisuga tuleb saali ikka rohkem neid, kes oma isikliku ettevõtte- ja äriasju või kitsalt parteipoliitikat ajavad. Ajad, kus riigikogu üksmeelselt riigi huvide eest seisis, jäävad üha kaugemale.”

Tõnis Kõiv (RE): mõnele parlamenditöö ei sobigi

Tõnis Kõivu tungival palvel avaldame tema kommentaari Heinvee intervjuule terviktekstina. “Minu kogemus ütleb, et saab küll parlamendis tegelda oma teemaga. Otsustasin, et 2008. aastal Eestist alguse saanud “Teeme ära” kampaaniat tuleb levitada kogu maailmas. Eesti delegatsiooni juhina Maailma Parlamentide liidus (IPU) olen seda teinud ning praegu toimub “Maailmakoristus” 112 riigis kogu maailmas.

Teiseks olen palju tegelnud inimeste elukeskkonna eest võitlemisega, et inimesi ei häiriks hais, müra jmt. Koostasin Haisuraporti ja olen üks reoveesette haisu probleemile lahendust pakkuva eelnõu autoritest.

Olen nõus, et valla või linna tegevjuhi kohalt parlamenti tulek on väga suur muutus ja kõigile parlamendi liikme töökorraldus ei sobigi,” kirjutab Tõnis Kõiv.

 

Õhtuleht, 10. jaan. 2015, lk. 4. Riigikogu liikme Aare Heinvee valitsemissüsteemi kriitikast.

Üks kommentaar “Liisa Pakosta (IRL): Heinvee valigu mõni tegusam erakond!”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga